Kass polnud kaks nädalat praktiliselt söönud, oli muutunud tujukaks ning tema lõua alla oli tekkinud mingi muna. Vähemalt kaks nädalat, kui ta ei söönud, ei tundnud keegi muret, miks ta ei söö.

Miskipärast see ei tundunud tema peremehele põhjusena minna loomaga kliinikusse. Kui kass proovis inimesele mõista anda, et tal on valus ja kõht on tühi ning käitus seetõttu tavapärasest teistmoodi, sai ta pahandada, sest oli järsku äkiline. Veterinaar vaatas kassi üle, kuid enne kui ta jõudis lõpetada lause, et kassil ei ole meditsiinilisi näidustusi eutaneerimiseks ja temaga saab kõik korda, teatasid omanikud, et olgu mis on, aga kassi nad tegelikult ikkagi ei taha. Nende sõnul on tegu juba niigi vana kassiga, ravi on kindlasti kulukas ning üleüldse ajab kass karva, on seetõttu ebameeldiv ning mingil juhul ei soovita teda tagasi — seda kinnitati ka loomast loobumise avaldusega.

Lumivalge kiisu sai nimeks Helena ning tema lõua all olnud munast eemaldas veterinaar niidiga õmblusnõela, mille kiisu oli alla neelanud ning mis oli läbi kurguseina lihasesse tunginud. Sellest algas põletikuline protsess ning tekkis abstsess. Pärast nõela eemaldamist ning valuvaigistite saamist on Helena hakanud tasapisi sööma ning pole kordagi äkiliselt käitunud. Nüüd istub Helena loomakliinikus puuris, silmis nukrus ja segadus. Vähemalt ei ole tal enam valus…

Helena põsest eemaldatud õmblusnõel

Kuid kohutavalt kurb on, sest loomakliinikud ei ole talle tuttavaid koduseid lõhnu. Ka toit, mida antakse ei ole koduse mekiga. On vaid lohutavad sõnad, hellad paikäed ning lõpuks ometi võimalus normaalselt süüa. Kuid need inimesed, kes pidid olema ta pere, ei tule tagasi. Ja Helena ei tea, kas keegi üldse siis tuleb.

Helena on 8-aastane emane kodukass, steriliseeritud ning nüüd ka kiibitud. Ta ootab, et keegi tunneks temas ära pereliikme ning ta saaks selle nädala jooksul minna kliinikust uude koju, või vähemalt hoiukoju. Kui kodu on tühi ning lumivalge ja siidpehme Helena lugu läks hinge, siis palun kirjuta meile kodu@kassiabi.ee.