Igaühe jaoks on kuskil keegi: tserebellaarset hüpoplaasiat põdev kass leidis armastava pärskodu
Algas see eelmisel aastal, üks hetk ma lihtsalt ei osanud oma tagajalgu enam korralikult liigutada. Käisime Heleniga arsti juures ja saime teada, et mul on CH. Kui ma uhkustada tahan, siis ütlen, et mul on tserebellaarne hüpoplaasia, aga tegelikult tähendab see lihtsalt, et mu väikeaju on alaarenenud. Ja palun pange nüüd hoolega tähele: väikeaju vastutab liigutuste ja koordinatsiooni eest, intelligentsus tuleb suurajust - sellega on mul kõik korras!
Aga aitab sellest CH jutust, see pole absoluutselt huvitav, ega oluline. Võõrastele seletan selle igaks juhuks alati lahti, et nad ei arvaks, et ma purjus või lihtsalt imelik olen. Selliseid inimesi leidub - mõnikord ma mõtlen, et mõnedel neist on vist suuraju alaareng.
Eelmise aasta jõuludeks tegi Helen endale maailma parima jõulukingi, ta otsustas mind enda juurde jätta. Muidugi oli see ka kink minule, aga ma teadsin juba ammugi, et ta ei suuda mind ära anda, meil oli lihtsalt liiga palju ühist. Algselt saabusin ma tema juurde hoiukassiks, et pakkuda seltsi tema teisele, vähe kurjemapoolsele hoiukassile.
Minu Helenil on juba mitu aastat kodus alati paar hoiukassi, kellele ta suure pühendumisega uued head kodud leiab. Oligi viimane aeg endale päris oma kass võtta. Nagu inimesed ikka, teadis ka Helen täpselt, milline tema tulevane olema peaks: kolmevärviline, vanemapoolne jne. Ja nagu ikka, kohtas ta kolmevärvilise kassi asemel mind ja kõigil tema ideaalidel ei olnud enam mingit tähtsust. Ma ütlen vaid "C'est la vie".
Oleme koos Heleniga palju õppinud, me täiendame üksteist pidevalt. Pean ütlema, et kõige tänulikum olen ma talle selle eest, et ta tutvustas mulle „Grey anatoomiat“ ja „Pretty Little Liars´it“. Kes ei tea, siis need on maailma kõige ägedamad telesarjad ja me vaatame neid alati koos. Omalt poolt olen ma Helenit õpetanud rõõmu tundma väikestest imelistest asjadest meie ümber ja veelgi rohkem ümbritsevast hoolima. See pole küll võrreldav „Grey anatoomia” maagilise maailmaga, aga oluline on see kahtlemata. Veel olen ma Helenile südamest tänulik selle eest, et ta mulle väsimatult palli viskab. Ta ju teab, et ma armastan nii väga seda püüda. Ja ta on minuga alati nii lõpmatult kannatlik. Vastutasuks ei jookse ma ta eest kunagi minema, kui me väljas jalutamas käime. Ja mitte selle pärast, et ma ei saa, vaid selle pärast, et ma ei tahagi!
Kojujõudnu: kassineiu Piiks
Millal: 01.11.2014
Kust: Pärnu Varjupaigast
Kuhu: Pesaleidja vabatahtliku ja häire juhtimisspetsialisti Heleni koju
Piiksu amet: parim sõber
Eestis on hetkel ligi 2500 varjupaiga looma, kellel ei ole oma kodu ega hoolivat omanikku. „Jõudsin koju“ Facebooki lehekülje eesmärk on näidata läbi reaalsete lugude, kuidas varjupaikadest ja hoiukodudest võetud või tänavalt leitud loomadest on saanud kõige paremad, ustavamad ja siiramad kaaslased!
See lehekülg annab ka professionaalset nõu, kuidas leida varjupaigast just endale kõige sobilikum kaaslane ning kuidas aidata, kui märkad tänaval hulkuvat looma.
Kui meil õnnestub nende lugude abil veenda kasvõi paari inimest minema varjupaika, et endale sealt sõber leida, siis on see leht meie silmis täitnud oma eesmärgi.
Kersti Kalberg, Triin Tohver
