Iseateadlik Liza – kass, kes elab ja “töötab” pirukakohvikus
Kas sa kujutaksid ette kassi kohviku perenaisena? Muidugi mitte päris sellisena, kes klientidele soovitud sööke-jooke toob, vaid kes kohviku külastajatel tuju üleval hoiab, nendega aeg-ajalt lauda jagab ja lihtsalt seltsi pakub. Kollane maine coon tõugu Liza on juba pea aasta Tallinna kesklinnas asuva Nikolay kohviku tööka personali liige ning naudib tähelepanu ja kohvikumelu täiel rinnal.
Ühel varajasel pimedal hommikutunnil viib minu tee Tallinna kesklinnast läbi. Sumpan kiirustades läbi niiske hommikuõhu tööülesandeid täitma, kui märkan silmanurgast kohvikuaknal, millest parajasti möödumas olen, mingit liikumist. Aknal istub suur kollane kass, kes mind nähes aeglaselt ringutab ning hakkab end vastu klaasi hõõruma. “Oi, milline sõbralik kiisu,” mõtlen. Peatun korraks, et kassiga paar sõna vahetada, üks pilt klõpsida ning kiirustan edasi. Mõned päevad hiljem tuli mulle see kollast värvi iludus taas meelde ning otsustasin kohviku personaliga ühendust võtta, et uurida selle suure ja sõbraliku kassi kohta lähemalt. Kohviku juhataja Irina on nõus mulle meeldeldi kassist rääkima ning nii võtamegi ühel akna all oleva laua taga istet ning jutustame Lizast.
Gonsiori tänaval asuv ja imemaitsvaid täidisega pirukaid müüv kohvik Nikolay kus Liza elab, on tegutsenud juba mõnda aega, kuid Liza liitus personaliga umbes aasta tagasi. Liza on kohviku Moskvas elavate omanike kass, kes toodi Eestisse kohviku perenaise ametit pidama ja seda sõna otseses mõttes. “Esimene Nikolay kohvik avati Moskvas seitse aastat tagasi ja kontseptsioon oli luua kodune ja hubane interjöör, mis sobituks maitsvate ja soojade pirukatega, mida pakume. Loomulikult kuulub hubase kodu juurde ka kass ja nii Liza ehk Jelizaveta Nikolajevna, nagu me teda täisnimega kutsume, Eestisse tuligi,” jutustab kohviku juhataja ametis olev Irina.
Hetkel on Nikolay nime kandvaid kohvikuid Moskvas kolm, kolm asub Kiievis, üks avati Viinis ja üks teguseb Tallinnas. Kassid on Moskvas, Tallinnas ja Viinis asuvates kohvikutes. “Maine coonid on suurepärased kassid,” kiidab Irina. “Nad on targad, rahulikud, kannatlikud ja väärikad.” Jelizaveta Nikolajevna, kes on pikutamiseks roninud akna peale kinnitatud kõrgemale riiulile, sirutab end nende sõnade kinnituseks ning laseb sabal mugavalt alla rippu vajuda. “Liza peabki end üleval nagu kohviku perenaine, ta võib igale poole minna ning tunneb end igati stressivabalt. Vahel istub ta mõne külastaja juurde vabale toolile - nii ei pea klient üksinda pirukat nautima.”
Päevad veedab Liza kas kohvikusaalis pikutades või kontoriruumis mugavas tugitoolis magades, kuid sageli võtab Irina kassi sageli endaga ööseks koju. Irina sõnul ei pea väide, et kass koduneb eelkõige kohaga, mitte inimesega, Liza puhul väga paika. Liza on Irina enda lemmikuna välja valinud ning tunneb perenaisest puudust, kui Irinat tööl ei ole. “Liza on siin nagu kuninganna, kes sööb paremaid palasid ja keda me väga armastame. On kliente, kes ei tulegi kohvikusse ainult pirukate pärast, vaid hoopis kassi vaatama.” Liza populaarsus naisele isegi üllatusena, kui ta kord Viru keskusesse fotosid välja printima läks. “Printijad vaatasid fotosid ja ütlesid, et see on ju Jelizaveta Nikolajevna, me teame teada!” naerab Irina.
Liza on oma postitsioonist teadlik ning oskab vastavalt käituda. Lastega, kes võivad ootamatult käituda või tahtmatult kassile haiget teha, hoiab Liza igaks juhuks distantsi. Üldse on Liza valiv, kellega suhelda, kellega mitte. “Vahel tulevad meile inimesed koos lemmikloomadega. Mõned koerad Lizale meeldivad, teised aga mitte ja siis ta muidugi näitab seda välja ja pahiseb. Kord üritasime Lizat, kes on steriliseeritud, ühe meie töötaja isase maine cooniga kokku viia, aga Lizale see meeldinud. Kui kastreeritud isane ja steriliseeritud emane saavad kokku neutraalsel pinnal, siis võivad nad teineteist aktsepteerida, aga kui isane tuleb emase territooriumile, nagu meie juhtuda lasime, siis tõuseb sellest tüli. Nii õnnestunudki meil tutvust sobitada,” räägib Irina, kellel jätkub Liza jaoks üksnes kiidusõnu. Lizaga võib mängida ja pai teha, kui ta soovib, kuid külastajatel teda sülle võtta ei lubata, et kassi võimalikult vähe häirida. Ega 10-kilogrammist kassi tõsta ei olegi naljaasi. Meie vestluse ajal on Liza aga magama jäänud ning ei lase end ümbritsevast jutuvadast segada, ka Irina läheb tagasi oma pooleli jäänud toimetuste juurde. Tee joodud, pirukad söödud, tõusen lauast ja sätin end minekule. Lehvitan Lizale, kes minust väljagi ei tee ning luban järgmine kord kindlasti tagasi tulla.
Vaata ka teisi toredaid loomalugusid SIIT.
