Jaapani bobtail on isepäine ja ustav korraga
Inimeste ja kasside kooselu sai arheoloogide arvates alguse umbes 10 000 aastat tagasi. Vana-Egiptuses palsameeriti kasse kui pühi loomi, kassi tapjat karistati rängasti. Kassid ontänapäevalgi koduloomana au sees. Neid on nii pika-kui lühikarvalisi kui ka karvutuid, koheva sabaga ja lühisabalisi. Üks üle maailma kuulus kaubamärk Hello Kitty on leidnud tee paljude laste ja ka täiskasvanute südameisse. Tegelikult paljud ei teagi, et tegemist on tõukassiga, nimega Jaapani bobtail.
Seda lühikese sabaga vilgast ja rõõmsat tegelast tutvustab meile "Ellesmera" kasvanduse pidaja Anna Kuleshova. Ellesmera on esimene ja ainulaadne jaapani bobteilide kasvandus Baltimaades.
Saatanlik õnnetooja
Ühe Jaapani legendi järgi arvati, et lühikese, kaheks hargneva sabaga kass on saatana kehastus. Selletõttu ei julgenud keegi teda puutuda ja samal põhjusel said kassid rahulikult arvukalt sigida.
Teise legendi järgi elab kaugel mägedes suur hirmus kass, pika sabaga, kes toob rahulikele elanikele ainult õnnetusi. Ajaloolased arvasid, et selle legendi pärast hakkasid keskajal jaapanlased kõikidel kassidel saba maha raiuma, mille tõttu toimus mutatsioon ja kassid hakkasid sündima juba lühikese sabaga. Aga teadlased lükkavad selle müüdi ümber: selline mutatsioon ei saanud toimuda mõne sajandi jooksul – lühisabalisuse geeni arenemine pidi toimuma aegade algusest.
Arvatakse, et kassid toodi Jaapani saartele Hiinast. Kasside hulgas oli ka lühisabalisi, kes väga kiiresti paljunesid. Jaapani bobtail säilitas oma saba karvase kera kujul. Mitte kõik Jaapani kassid ei ole lühisabalised, näiteks XII sajandi Jaapani gravüüridel võime näha kasse, kelle tagumist poolt ehivad karvased pintslid, mis ei ole suuremad küüliku sabast.
Esimene ametlikes dokumentides esinev kassinimi on Mjobu-no Otodo, mis tõlkes tähendab sisemise lossi vanem preili ja jutt käib loomulikult Imperaatori kassist. Mjobu-no Otodo teenis imperaator Itidzjo (980—1011 a.) õukonnas ja kandis punast kaelarihma.
Jaapanlased austasid lühisabalist kassi nagu õnnetoojat, eriti au sees oli kolmevärvilise kasukaga kass. Läänemaailmas sai hiljem selline värvus nimeks „kaliko“.„Mi-ke“ kasside kasukas on valge, punakas-pruunide ja mustade laikudega.
Arvestades Jaapani isoleeritust, sai Jaapani bobtail areneda looduslikes tingimustes teiste tõugudega ristumata, seepärast on ta puhas kassi tõug. Pärast seda, kui Jaapan avas oma sadamad kaubandusele ning tõstis üles „raudse eesriide“, hakati sisse tooma erinevat tõugu kasse. Sellest ajast peale on kohalik lühisabaline kass muutunud küllalt haruldaseks.
Kuidas teda väljaspool Jaapanit tuntakse?
Väljaspool Jaapanit olid ameeriklased esimesed, kes armusid Jaapani bobtaili tõugu ja hakkasid neid aretama.
Tõeline armastuslugu oli kahel ameerika daamil krüsanteemisabaliste Jaapani bobtailide vastu. Judy Crawford hakkas tegelema Jaapani bobtaili aretamisega eriti aktiivselt aastast 1968, mil ta asutas isegi asjaarmastajate-selektsionääride kooli.
Just sel ajal kohtus teine ameeriklanna, Elisabeth Freret oma esimese bobtailiga. See oli punakas-pruuni triibuline kass, kelle ta võttis kasvandusest.
Aasta hiljem tutvus ta Judy Crawfordiga ja leidis punapea Richard´ile kaasaks võluva „mi-ke“ nimega Madame Butterfly. Sündis viis kassipoega.
Ameerika Felinoloogide Assotsiatsioon tunnustas ametlikult Jaapani bobtaili tõu 1976. aastal ja tänaseks on ta tunnustatud kõikide suuremate Ameerika ja Kanada assotsiatsioonide poolt ja ka Euroopas.
Elegantne hoiak
Nad on väga truud ja ustavad oma peremehele. Nagu koerad. Samas isepäised nagu kassid ikka. Olekult on ta peen ja elegantne, tal on lihaseline keha nagu sportlasel, proportsionaalselt kõrged käpad, kusjuures tagumised on esimestest pikemad. Need natukene painutatud tagumised käpad annavad erilise, natuke vänderdava kõnnaku.
Bobtail hüppab nagu känguru – tagumised käpad puudutavad maad enne esimesi. Võib-olla sellega kompenseerib ta pika saba puudumist.
Loomulikult on tal elav iseloom – see on Jaapani bobtaili eripära, ta on pidevas liikumises, hüppab, mängib ja tantsiskleb. Nad on väga vallatud, kassipoegade järel peab kogu aeg valvama, sest neid huvitab kõik, nad topivad oma nina igale poole ja on valmis hüppama kuhu iganes.
Seda tõugu kassid on sõbralikud, taiplikud, armastavad seltsi ega ole agressiivsed, aga peremeheks valivad kindlasti ainult ühe pere liikmetest. Nad on kergesti dresseeritavad, näiteks toovad, nagu koer, visatud palli teile kätte.
Erinevalt enamusest kassidest ei karda nad üldse vett ja mõned isegi armastavad ujuda.
Hääl ei ole neil nii kähe nagu siiami kassidel ja on tükk maad madalam kui euroopa kassidel ja üldsegi mitte nii läbitungiv.
Jooksuaeg väljendub neil mitte „kassikontserdina“ vaid märatsemisena ja skandaalitsemisena.
Bobtailid Eestis
Ellesmera kasvatus on Eesti ja Baltimaade esimene ja seni ainus Jaapani bobteilide kasvandus.
Ellesmera kasvanduse staarid on Yuki-Usagi Koyomi ja Daichi of Ellesmera. Perenaine võttis nad töötamiseks, sest oli kuulnud, et just need kassid on agilitys parimad. Esialgu oli kasvanduses IC Yuki-Usagi Kagura (Jaapan) ja IC Timian’s Takeshi (Taani).
Esimene pesakond sündis 2010 aasta kevadel. Pesakonnast jäi kasvandusse Daichi of Ellesmera.
Yuki-Usagi Kagura on pärit Jaapani kõige tuntumast kasvandusest Yuki-Usagi. Tal on väga kuulsad ja palju auhindu võitnud vanemad. Koyomi tuli Eestisse möödunud talvel.
Ellesmera kasvatuse kassid on nii agilitys taset näidanud kui näitustelt kõrgeid kohti koju toonud.
