Kass joob koerast elegantsemalt

Täiuslik ja elegantne – selliste sõnadega kirjeldavad kasside joomiskombeid isegi füüsikud.

Kodukassid elavad inimese kõrval juba aastatuhandeid, kuid viisi, kuidas nad vett või piima lakuvad, pole siiani täppisteaduslikult kirjeldatud. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi füüsikud parandasid selle vea, vahendab Novaator.
Roman Stockeri ja Pedro Reisi juhitud rühm uuris põhjalikult erinevate kaslaste joomiskombeid. Teadlased filmisid loomaaias tiigrit, lõvi ning jaaguari, kassid püüti filmile koduses olustikus. Lisaks analüüsisid uurijad portaalis YouTube leiduvaid videoid.
Filmilõikude aeglustamisel saadi teada erinevate liikide tüüpiline vedeliku lakkumise kiirus ja sagedus ajaühiku kohta, seejärel arvutati loomade keelte pindala ja loodi nende andmete põhjal matemaatiline mudel. Lisaks loodi ka kassi keele robotmudel, millega oletusi testida.

Kõigepealt keeleots

Seda, et kõigepealt jõuab piima või veeni kassi keeleots, teati juba varem - 1940. aastal filmis üks Massachusettsi tehnoloogiainstituudi töötaja lakkuvat kassi stroboskoobivalguses ning see võimaldas keele liikumist aegluubis jälgida.
60 aastat hiljem võib sama uurimisasutus kinnitada, et tegelikult on keeleots ainuke osa kassi keelest, mis üldse vedelikku puudutab. Selles osas erinevad kassid igati koertest, kes oma keele kulbikujuliselt vedeliku sisse torkavad ja seejärel ammutades lakkuma asuvad.
Vedelik jääb kassi keeleotsale adhesiooni (nakkumise tõttu), samamoodi nagu näiteks vette asetatud käsi märjaks saab. Kui kass keelt tagasi suhu tõmbama hakkab, tõuseb vedelik oma inertsuse tõttu sambana üles. Just sel hetkel kui Maa külgetõmbejõud hakkab ületama vedeliku inertsust, mille tõttu too hakkaks tagasi kausi või tassi poole liikuma, tõmbab kass oma joogi sipsti suhu.

Abiks inimeste ravis

Oluline ongi õige ajastus – kui kass limpsiks liiga aeglaselt, siis vedelikusammas katkeks. Uurimuses osalenud kassid limpsisid keskmiselt neli korda sekundis. Suurema keelepindalaga liigid, näiteks tiiger ja lõvi, võivad endale lubada aeglasemat lakkumist, kuid kõikide kaslaste puhul jääb samaks keele kiiruse ja lakkumissageduse suhtarv, mis lubab tekkida meeldival kõhtu täitval tasakaalul vedeliku inertsuse ja Maa külgetõmbejõu vahel.
Miks sellist tavalist nähtust varem pole uuritud? Zooloog Rebecca Z. German selgitas ajakirjas Science avaldatud uurimuse tagapõhja : “Meie teadmised imetajate toitumise kohta on tegelikult üsna kesised. Paljude liikide jälgimine on üliraske. Seetõttu on näiteks kaslaste liikumist palju täpsemalt uuritud kui toitumist.” Ta lisas: “Sellised uuringud aitavad selgitada imetajate evolutsiooni ning saada inspiratsiooni neelamishäiretega inimeste raviks.”