Kassi kammimine ei aita mitte ainult tema karvastikku korras hoida, vaid loob ka sügavama sideme omanikuga

 (1)
Kassi kammimine ei aita mitte ainult tema karvastikku korras hoida, vaid loob ka sügavama sideme omanikuga
Foto: Wikimedia Commons

Üldiselt kannavad kassid oma karvkatte eest ise hoolt, kuid sõltuvalt karva pikkusest võivad nad siiski inimese abi vajada. Kuid kassi kammimise eesmärk ei pea olema üksnes karvahooldus, vaid sellel võib olla palju laiem tähendus nii loomale kui loomaomanikule.

Kassiomanikud teavad, et mida pikem on kassi karv, seda sagedamini tuleks looma kammida. Näiteks pärsia tõugu kasse, kellel on pehme ja kohev karv, tuleks kammida kord päevas. Läbikammimata karvadesse võivad tekkida tülikad pusad ja sõlmed. Kui sõlmed on juba tekkinud, ei tasu hakata neid mingil juhul välja kammima, sest see tekitab kassile valu. Parem lõika tülikad karvapusad välja!

Teiste pikakarvaliste kassitõugude (norra metskass, maine coon, siberi kass), karvkate igapäevast hooldust ei vaja. Põhjuseks on nende karvastiku eripära - see ei ole kergesti pulstuv.

Üldiselt kassidele kammimine meeldib. See on võib olla looma jaoks nauditav tegevus, mis ühtlasi masseerib tema õrna ja tundlikku nahka. Kass annab ise märku, kui on aeg kammimine lõpetada - ta kipub hammustama või vehib ärritunult sabaga. Sellisel juhul tuleks kamm selleks korraks käest ära panna ja lasta kassil rahuneda.

Seotud lood:

Kui kass ei ole varem karvahooldusega kokku puutunud või sellega harjunud, siis tuleks tema kasukat harjata ainult lühikest aega, kuid anda seejärel kohe maiust. Iga kord võiks kammimise aega pikendada, kuid ei tohi unustada kassi maiusega premeerida!

Kui kass on kammimise omaks võtnud, siis ta õpib seda peagi nautima. Selleks, et karvahooldus loomale võimalikult meeldivaks teha, tuleks jälgida kindlat järjekorda: alustada saba juurest, seejärel harjata keha ja viimaks pea. Pea ümbrus on piirkond, kus nad kõige meelsamini end harjata lubavad ning seejuures tuleks tähelepanu pöörata lõuale, kõrvade ümbrusele ja näole. Kammimisrutiin, mis algab sabast ja lõpeb peaga, õpetab kasse kannatlikult ootama, kuni jõutakse tema lemmikkohtadeni - kurgualuse ja kõrvatagusteni.

Pole oluline, kui kaua karvahooldusprotseduur kestab, seda võib teha ka muude toimetuste, näiteks telekavaatamise või raamatu lugemise kõrvalt. Isegi kui kass ei vaja oma kasuka hooldamisel abi, pakub kammimine võimalust oma kassi jaoks aega võtta ja näidata, kui väga me temast hoolime. Boonusena hoiab kammimine kassi naha tervena, aitab ära hoida valulike või tundlike kohtade teket ning võimaldab ühtlasi kontrollida kassi üldist tervist, seal hulgas ka hammaste ja kõrvade korrasolekut.

Kassid kulutavad oma naha ja kasuka korrashoiule väga palju aega. Kui karvkate ja nahk on terve ja ilusa välimusega, on suure tõenäosusega ka kass terve. Kassi välimus reedab, kas tema toit on toitaineterikas või mitte - täisväärtuslikult toituva kaasi nahk ei ole kuiv ega ärritunud, vaid on käe all katsudes sile pehme.

Seega kammimisel on kassi karvahoolduses oluline koht: see aitab neil kergemini oma kasuka eest hoolt kanda, kuid samas võimaldab jälgida nende tervist ja luua oma kassiga omavahelisi ühiseid hetki. Kammimine - see on armastus ja hoolimine.