Niisiis - me tahame võtta kassi! Kas me tahame noort või juba vanemat looma? Me peaksime alustama sellest, et küsime kõigepealt endalt, millist kogemust me ootame, et kass meie pakuks. Kas me tahaksime mängida armsa kassipojaga? Või tahame me hoopis elukogenud, rahulikku kaaslast?

Otsus, kas võtame noore või juba vanema kassi, peaks tulenema meie kogemustest kassidega. Kui meil ei ole kassipidamisega varem kogemusi olnud, siis võib-olla ei ole kassipoja võtmine kõige parem mõte. Kegem on võtta täiskasvanud kass, kellel on juba oma väljakujunenud kombed ja nad on inimestega rohkem kogenud ja kohanenud.

Kui me siiski leiame, et meil on energiat kassipojaga tegelemiseks, siis peame kõigepealt oma elamises ära panema kergesti purunevad asjad, kokku pakkima elektrijuhtmed ja muutma oma kodu igatmoodi kassipojale ohutuks seniks, kui kassike harjub nii meie kui ka meie asjadega.

Lisaks vajab kassipoeg rohkem mängimist, rohkem treeningut. Neid on vaja steriliseerida või kastreerida ning osta palju mänguasju. Aga samas on nad jumalikud ja pehmed väikesed olevused mistõttu on nende nimel kerge teha lisapingutusi.

Siiski ei tasu arvata, et kui võtame kassi, saame temast kujundada just sellise kodulooma nagu oma vaimusilmas teda ette kujutame. Kassidel on tugev isiksus ja mida vanemad nad on, seda arusaadavad on nad inimesele oma käitumise poolest. Seetõttu otsustades kassipoja võtmise kasuks, tuleks pöörata rohkem tähelepanu konkreetse kassi tõuomadustele, sest see annab infot selle kohta, milline on kass täiskasvanuna.

Alfa-kassid on pikad ja nõtke figuuriga. Tüüpilised alfa-kasside tõud on Siiami kass, Abessiinia ja Bengali kass. Need kassid on aktiivsed ja lihaselised, kelle käpad on sõna otseses mõttes alati millegagi hõivatud. Suhtluses oma pererahvaga on nad väga väljendusrikkad. Iga segavereline kass, kellel on pikk kere ja kes on aktiivne, võib olla alpha-kass. Ma kutsun neid ka ahv-kassideks. Nende kõrvad on ovaalsed ja nägu ning saba on pikad.

Beeta-kassid on kõige tavalisemad. Nad on segud Maine Coon tõust, Norra metskassist, Briti või Ameerika lühikarvalisest kassidest või Manxidest. Neil on keskmine kehaehitus ja peakuju - mitte liiga jässakas, ent samas mitte ka liiga nõtke. Ma kutsun neid koer-kassideks. Nende kõrvad on kolmnurkse kujuga, õlad on laiad ja nad armastavad inimesega koos olles luua pilkkontakti.

Gamma-kassid on jässkad, pikakarvalised kassid, kellel on tavaliselt suur ja lai pea. Siia võib lugeda Pärsia kassid, Ragdoll tõugu kassid, Birma tõud ja omakorda nende segud. Need kassid on pehme olemisega, lõbusad ja hoolivad, kes on kiired õppijad ja vihkavad olla oma peremehele tülitekitajateks. Samas nad vajavad inimese poolt lisahoolitsust, et olla kindlad, et nende vajadused on rahuldatud. Need kassid ei tavatse kaevata enne, kui tegemist on viimase hädaga. Ma kutsun neid jänes-kassideks. Nad oma välimuselt tugevad ja jõulised, meenutades tanki, kuid kooselus peremehega, kes on nende südame võitnud, on nad alati pühendunud ja truud.

Kassi võttes peame arvesse võtma ka seda, kas me kass peab veetma palju aega üksinda või on alati keegi kodus temaga tegelemas.

Ehkki kassid saavad oma kehaliste vajaduste eest hoolitsemisega väga hästi hakkama, on neil samas tugevad emotsionaalsed vajadused. Nad vajavad, et me täidaksime nende kassiarmastust täis südamed üha uuesti, kui peale tööd koju tuleme.
Tuleb meeles pidada, et enamik kasse armastavad seltsi, aga nii nagu kassile saavad pakkuda mängulusti ja seltsi teised kassid, inimene teha ei saa. Niisiis, kui meil ei ole palju vaba aega või kodus veel inimesi, kes saaksid pikki päevi kassiga olla, peaksime mõtlema veel teisegi kassi võtmise peale.

Mitu kassi - see on mitmekordne lõbu ja mitmekordne armastus, ent vähem kui mitmekordne töö. Kui kord juba üksteisega harjunud, tavatsevad kassid omavahel hästi läbi saada. Seetõttu peaksime alati meeles pidama, et kassid ei vaja alati seda, mida vajame meie. Me peame alati arvesse võtma ka seda mida vajab kass!

Loe ka Pamela Merritti eelmist kassiteemalist postitust. Seda saab lugeda SIIT 

Pamela Merritt on Ameerika Ühendriikides elav blogija ja loomapsühholoog. Pikaaegse kassipidajana kirjutab ta Lemmikloomaportaali lugejatele sellest, kuidas kasse tundma õppida, neid mõista ja õpetada nii, et metsikust kodutiigrist saaks tõelise ja truu lemmiklooma.