Käpik pajatab oma loo: Eriliselt kannatlik kassihärra, kelle käes on päriskodu ootamise rekord


Käpik pajatab oma loo: Eriliselt kannatlik kassihärra, kelle käes on päriskodu ootamise rekord
Tavaline eriline Käpik

Kui allolev lugu Käpikust kaks kuud tagasi Kassijaama Facebooki lehel ilmus, olid kõik tema sõbrad ärevuses, kas nüüd ometi leiab Käpik kodu... 
Mõned huvilised tekkisidki ja teda käidi isegi vaatamas, aga lõpuks läks ikka nii, et Käpik oma inimest ja kodu ei leidnud.
 Nüüd avaldab Käpik oma loo siin ja ootab kannatlikult edasi. Ta usub, et ka tema jaoks on kuskil keegi.

Tere!


Teile kirjutab Käpik. Olen arvatavasti kõige kauem oma kodu oodanud kass. Kõige kauem kõikidest kassidest, kes on oma pildi internetti riputanud ja kodu otsivad.


Oli aasta 2007, kui ma Tallinna vanalinnas sündisin. Sündisin ja kasvasin suureks vanalinnakassiks, aga ühel päeval olin ma ettevaatamatu ja ilmselt ka näljane ning mind püüti Laial tänaval kinni. See juhtus nii kaua aega tagasi, aga ma ikka mäletan.
 Ma käisin loomakliinikus, kus tehakse kassidega vastikuid, aga vajalikke tegevusi ja siis hakati mulle kodu otsima. See oli aastal 2008. 
Praegu on aasta 2016 ja mina olen ikka Käpik, kes otsib kodu. Üheksandat aastat.


Eks ma alguses olin natuke kuri ja siis natuke arg ja siis natuke ettevaatlik. Teised kodu otsivad kassid minu ümber muudkui tulid ja läksid. Kassitüdrukud võtsin kohe omale sõbrannadeks ja toetasin neid, kui ka nemad alguses veidi kartsid. Minu kaisus võib alati keegi magada, kuigi jah, nüüd vanemas eas ma pigem eelistan üksinda laiutada. 
Kogenud koduotsijana ma tean, mida inimesed tahavad, kui nad mulle ja minu sõpradele külla tulevad. Nad tahavad oma koju viia ilusaid ja sõbralikke kasse. 
Mina, Käpik, panen käpa südamele ja ütlen, et ma olen sõbralikkuse suhtes teinud pikad edusammud. Minu tuttavad (ja vahel ka natuke võõramad) inimesed saavad teha mulle pai, ma armastan, kui mind kammida, käppadega sõtkumist oskan ma ka. Vahel üllatan kõiki ja kiman mööda tuba ringi ja mängin nagu poole nooremad. Olen inimestel ukse peal vastas ja kui on vaja tabletti anda, siis ma teen suu ilusasti lahti ning ei hammusta.

Seotud lood:

Kuna mul ei ole kunagi olnud oma diivanit või voodit, siis ma ei tea, kas ma tuleksin sinu kõrvale või sülle, aga ma ei ole veel nii vana, et uusi asju mitte õppida.
Mis puudutab ilu... Ma olen nõus, et kassijumal ei ole mulle, isasele sugupuuta kassile andnud imelist kasukat ega silmavärvi või nöpsikut näoilmet. 
Aga ma siiski ei saa aru, miks mitte kunagi ma mitte ühelegi külalisele esimesena, tegelikult isegi teisena ega kolmandana silma ei jää. Mitte keegi ei ütle, et mulle meeldis Käpik. Keegi nagu õieti ei näegi mind, kuigi ma ei ole teki all peidus nagu üks mu musta kasukaga sõpradest. Minu pildi peale ei tule ühtegi kirja ega küsimust. 
Kõik need aastad ühtemoodi...

Minu inimesed, need, kellest ma praegu sõltun, ei saa samuti aru, miks see nii on.
 Ma ei ole mingi viriseja tüüp. Mul on soe koht, kus elada. Mul on nii kahe- kui neljajalgsed sõbrad. Mul on toit alati ees ja jälle toodi meile kassijaama kingituseks palju maitsvaid konserve. Minuga on loomakliinikus käidud ja minu tervisega on praegu kõik hästi. Mul on pass, kus kõik vajalikud asjad kirjas.
 Ma ei hakanud isegi otsima kõige ilusamat pilti, mis minust eales tehtud on. Sellel pildil olen mina, tavaline Käpik. Otsin kodu üheksandat aastat.
 Kui sul tekkis Käpiku vastu huvi, siis kirjuta talle: info@kassijaam.eu