Kassijaama kassilood: Kuidas Ökul endale nime sai ja mis on Pantrikul hingel

 (1)
Kassijaama kassilood: Kuidas Ökul endale nime sai ja mis on Pantrikul hingel
Foto: Kelmiküla Kassijaam

„Tere, mina olen Ökul. Minu tunnete ära suuremate ja ilusamate silmade ning ümarama vormi järgi."
 "Mina olen Pantrik. Mina olen Ökulist kogukam ja mul on ka tunduvalt pikem saba, selline normaalne." Niimoodi tutvustavad end Kelmiküla Kassijaamas elavad Pantrik ja Ökul, kes pikisilmi päriskodu ootavad.

Ökul: „Jäta mu saba rahule! Keegi ei tea, mis sellega juhtus, kui ma metsas elasin. Võib-olla on see mul juba sündides selline jupilaadne ja tavaliselt ma oma saba üldse kellelegi ei näitagi, ma saan seda rõngasse kerida küll. Ja…“


Pantrik: „Ja küünte asemel on sul nõelad! Ma kogu aeg kuulen, kuidas jaamakorraldajad kiljatavad, kui sa neile jälle ühe vopsu annad.“


Ökul: „Ma teen seda ainult siis, kui nad oma käpad mulle nina alla topivad. Tahavad pai teha või midagi. Aga ma ei lase. Las harjutavad veel.“


Pantrik: „Mina igatahes käppadega ei vehi. Ainult siis, kui sulepulk välja võetakse. Kui kõik on omad, siis ma tulen puuri otsast punase teki alt välja ja hakkan karglema ning ringi jooksma. Ma olen tegelikult täiesti normaalne kass, mis sest, et ma ei taha ennast kõigile näidata.“

Ökul: „Aga mina olen siin palju vähem aega olnud ja peitust peaaegu ei mängi enam. Alguses ma olin ka peidus. Kõik arvasid, et ma ei tule kunagi oma pesakastist välja ja haudun seal midagi. Aga ma tulin salaja, siis, kui inimesi ei olnud, ja uurisin kõik kohad üle. Ja nüüd ma olen juba julgem. Ma rullun, näitan oma kõhtu ja kraban kõik mänguasjad endale käppade vahele või kõhu alla. Üldiselt ma mängin omaette ja mulle pole teiste kasside seltskonda vaja. Kui mõni just tahab pukselda mu vastu, siis hea küll, las ta nühib.“


Seotud lood:

Pantrik: „Minule küll teised kassid meeldivad. Jagan oma tekialust meeleldi Paulaga ja oma selja vastu luban kõigil ennast toetada.“


Ökul: „Mina võiksin siit kassijaamast ära minna küll. Oma koju. Ma luban, et ma ei tule niipea sülle kedagi tüütama, aga ma olen üsna naljakas ja ilmekas kass. Minuga koos on lõbus. Õhtuti võib teleka asemel mu mänguhooge vaadata. Kui mulle antakse regulaarselt Gourmet pasteeti, siis ma võib-olla jätan mõne käpavopsu vähemaks ka.“


Pantrik: „Mina ei tea, kas kuskil mujal on parem. Siin teki all on nii turvaline ja kindel. Iga päev puhastatakse mu silmi, sest minuga oli tänavalt kaasa tulnud veel miski, mis ära ei lähe — herpes. Aga ega see mind sega ja ma lepin kõigega. On vaja ussirohtu anda, siis ma teen suu lahti — palun. On vaja silmi puhastada — olge lahked. Tahate pai teha — alati valmis. Aga natuke ma ikka kardan. Võib-olla päris oma inimene teeks mind julgemaks.“

Pantrik: „Aga Ökul, kust sa üldse tuled siia kassijaama ja miks sul selline imelik nimi on?"

Ökul: „Mind püüti lõksu Laulasmaal, sellises kohas, kus inimesed ainult suviti elavad. Kui ilmad läksid aina külmemaks ja söögi hankimine üha raskemaks, siis kartsin, et kui keegi mind ei aita, pean ainult metsatoiduga talve üle elama või juhtub midagi veel hullemat. Kui ma oleksin teadnud, et pasteet on nii hea, ma oleks juba varem tulnud. Nimi pandi mulle muidugi mu silmade järgi!“

Pantrik: “Mina olen pealinnast, Mustamäelt. Minu ema oli tänavakass ja mina ka, kuni mind ühe hea inimese poolt kinni püüti ja tuppa toodi.“

Ökul: “Igatahes oleme me ühed ägedad mustad kassid, meile on kõik vajalikud protseduurid tehtud ja kui inimestel oleks ainult natuke kannatust ja tahtmist meile võimalus anda, siis me neile alles näitaksime!“

Pantrik: „Täiega näitaksime!“

Kui sa tahad Pantriku ja Ökuliga lähemalt tuttavaks saada, siis kirjuta: info@kassijaam.eu