Kassisõbra pihtimus: õige kassipidamine algab kahest kassist
Iga õige kassipidaja teab, et õige kassipidamine algab kahest kassist. ÜKS kass on lihtsalt… üks kass. ÜKS kass võib olla juhus - no tuli kusagilt ukse taha, paned alustassiga piima, ühel heal päeval imbub ta sulle tuppa, esialgu ajad ta tagasi, siis kaotad valvsuse, lööd käega, harjudki, mis taga ikka teha... Üks kass võib olla isegi eksitus.
ÜHE kassi võib laps kusagilt leida, koju tassida, nuiata, kuni sa jääd nõusse: no las ta siis olla. Kassisugu on tark. On hoomamatu hulk viise, kuidas ÜKS kass ennast majapidamisse võib smugeldada. Ja nii nagu ÜKS kass võib tulla, võib ta ka minna. Sest ta on… lihtsalt üks kass. ÜKS kass ei tee kellestki veel kassipidajat.
KAKS kassi on sootuks teine tera. KAKS kassi on peen, sest kaks kassi pole kunagi juhus, pole eksitus. Kassisool pole kombeks end kahekaupa elamisse smugeldada. Ükski ühe kassi pidaja ei oleks nii valvsusetu, et laseks majja imbuda kahel kassil. Ükski ema ei lepiks kahe tänavalt leitud kassipojaga, olgu need kui tahes igerikud, armsad ja haletsusväärsed. Iga õige kassipidaja teab, et õige kassipidamine algab kahest kassist. Kahe kassi taga (õigemini ees) on alati otsus.
Segadus esimese kassiga
Meist abikaasaga said õiged kassipidajad neli aastat pärast seda, kui majja oli tulnud Mare Antonovna. Ehk siis neli aastat pärast seda, kui ma üht intervjuud tegemast tulles naasin koju kahekuuse mustavalgekirju kassipojaga.
Loomulikult ei läinud ma artiklit tegema plaaniga tuua kaasa kahekuune kassipoeg. Jah, millegipärast olin ma ju endale kassi tahtnud, see mõte oli minus igritsenud, ja millegipärast pidi kass olema punane isane.
See, et ma Matsalust, pedagoogikateadlase Tõnu Otsa aida alt ilmunud valgesokilise emase kassipojaga naasin, oli uittegu. Keegi ei torganud teda isegi mulle sülle, et oi-oi-kui-armas.
Tegelikult mul vedas, et ta mind ei küünistanud, see nigrits valgesokiline, kui ma ta aida alt ilmununa kinni krabasin. Ühesõnaga – üks kass on juhus, ja juhusena ta ka käitus. Mul vedas, et kass üldse majja jäi, sest taluõues koerapiima peal kasvanud emast hüljatud loom osutus üsna metsikuks: rippus kardinates, kraapis lillepotte mullatuks, sõi kõike, mis kasvas, tillist ja lehsalatist potiroosideni, oksendas, ajas maha kõik, mida vähegi maha ajada andis, ja kargas raamaturiiulist abikaasale pähe.
Abikaasa, muide, ei arvanud kassidest nagunii suurt midagi. Ka enne pähehüppamist mitte.
Isegi mina, kes ma olin kassi ometi tahtnud, murdsin kuude kaupa pead, kuidas (ja miks) inimesed neid loomi peavad. Kas nad on käega löönud ja täielikult loobunud kardinatest, potililledest, lauanõudest ja vaatavad, kiiver peas, televiisorit? See ei saanud ju ometi nii olla… Ükski inimene ei pea looma selleks, et, kiiver peas, telerit vahtida… Kaks kassi majas tundunuks mõeldamatu, kuigi ma ju teadsin, et peetakse isegi kolme või… nelja… Või oli just meile sattunud eriti hull eksemplar? Hälvik? Suur erand? Leidus neid ju inimestegi seas…
Kas emane ja isane või kaks emast?
Tasapisi Mare Antonovna siiski taltus, ta sai täiskasvanuks ja vajadus kiivri järele kadus. Kardinates ta enam ei rippunud. Ka ei tühjendanud ta enam lillepotte, sest potililli majas enam ei olnud. Ma hakkasin tema pöörast noorust unustama.
Natuke vähem kui nelja aasta pärast hakkas minus igritsema mõte võtta majja teine kass. See enam juhus ei olnud. Igasuguse juhuslikkuse välistamiseks (uut (kas või ajutist) pähehüppajat poleks abikaasa ilmselt välja kannatanud, ka ei unustanud ta ebameeldivusi nii ruttu kui mina) pidi teine kass - otse loomulikult - olema tõukass.
Püüdsin end kahe kassi pidamiseks ka ette valmistada: esitasin veterinaarapteegi müüjale küsimuse selle kohta, kas lihtsam oleks pidada emast ja isast või kahte emast kassi, sest mulle tundus, et see pole sugugi teisejärguline küsimus.
Müüja ei öelnud suurt midagi. Pakkusin, et kaks emast oleks ikka vist õigem. Müüja mühatas, et mis ta ikka õigem on, kui nad teil kahekesi seal laulavad. Sellega pidas ta silmas jooksuaegu.
(Enne teise kassi võtmist olin ma mõnda aega haudunud plaani, et Mare Antonovna võiks saada pesakonna poegi. See oli küll juba mõnda aega päevakorrast maas, sest sel juhul pidanuks ma arvestama, et minust ei saa mitte kahe, vaid – näiteks – viie kassi pidaja, aga igal juhul võis Antonovna poegi saada, nii et (edaspidi siis kahe kassi) jooksuaegade lauluga tuli arvestada.)
Nii et targemaks ma veterinaarapteegis ei saanud. Internetis guugeldades sain teada, et mõned kassid armastavad seltsi, mõned jälle ei armasta. Et karvutuid sfinkse on mõistlik pidada rühmiti. Ja et kaks tülli läinud pärslast peavad surmani viha. Mare Antonovna pärslane ei olnud, aga mõte tema küünejälgedest sfinksi karvutul nahal tekitas judinaid. Selle kohta, kuidas suhtuvad seltsilisse tõutud kassid, ei leidnud ma ridagi. Küll aga olin ma näinud kaklemas käinud kasse, kes polnud just meeliülendav vaatepilt. Sellest hoolimata ei taganenud ma otsusest võtta majja teine kass.
Kuidas olijat tulijaga lepitada?
Enam-vähem selleks ajaks, kui otsus oli tehtud, saabus toimetuse kirjakasti kuulutus: müüa briti lühikarvalised kassipojad. Ma olin kuulnud küll pikakarvalistest pärslastest ja neid ka pildi peal näinud, aga briti lühikarvalistest ei teadnud ma midagi. Guugeldades sattusin ülesvõtetele, mis ei avaldanud mulle erilist muljet, aga… noh… tõukass oli tõukass… Sõitsin kohale ja naasin toimetusse kingakarbis väike sinine briti tirts. Tassisin kassi ka koju, panin karbi elutuppa maha ja eemaldasin kaane.
Nelja-aastane Mare Antonovna, kelle pöörane noorus oli pöördumatult selja taga, oli selleks ajaks kujunenud leebe loomuga uudishimulikuks ja leplikuks loomaks. Leebe uudishimuga lähenes ta kingakarbile, suskas nina karpi ja… viskus õhku. Maandunud, tõmbas ta küüru selga, ajas saba kohevile ja tõi kuuldavale tigeda kähina. Sööstsin kassipoega päästma.
Katsed uut elanikku veel samal õhtul Mare Antonovnale tutvustada, nii et uus minu süles ja mina Mare Antonovnat meelitamas, jooksid nii liiva, et seadsin uuele magamistuppa sisse oma kasti, söögi- ja jooginõu, sulgesin ukse ja mõtlesin, et hommik on õhtust targem.
Aga ei olnud midagi. Mare Antonovna selg tõmbus küüru, saba läks kuuseks ja kähin kogus hoogu. Veel hullem: ta äigas uuele esikäpaga säuhti nina pihta.
Ega midagi. Uus jäi oma kastide ja pesadega magamistuppa suletud ukse taha, Mare Antonovna päralt, keda suletus silmnähtavalt häiris, jäid elutuba, kabinet, esik ja köök. Tööle pidin ma ju minema, aga neid kahte kokku lasta ma ka ei saanud, et klaarigu ise. Ma ei kujutanud ette, kui hulluks võib vastasseis minna, aga nelja-aastane mamsel ja alla kahekuune nööp vastakuti võinuks lõppeda päris hullusti. Või ka mitte… Ma ei teadnud. Igatahes ilmutas Mare Antonovna sellist leppimatust, millega ma varem polnud kokku puutunud isegi mitte inimeste juures.
Nagu oleks vanatüdruk lapse saanud
Edasi läks hullemaks. Mare Antonovna nuuskis magamistoa ust, kõndis elutoas, kabinetis, esikus ja köögis ringi, nagu oleks teda hingepõhjani solvatud. Kui varem oli tal kombeks sättida end minu kõrvale diivanile, kui ma televiisorit vaatasin, siis nüüd ta seda enam ei teinud. Veel enam: ta kaotas isu ega söönud enam suutäitki.
Viha uue vastu küll taltus veidi pärast seda, kui uus kähinast väljagi ei teinud, ootamatut südidust ilmutas ja äigas ise käpaga Mare Antonovnale nina pihta. Antonovna põrkas tagasi ja lidus susinal, saba kohevil, magamistoa voodi alla.
Panin uuele nimeks Motja ja otsustasin võtta puhkuse, et sabakandjaid valvata. Inimesed ju ometi pidasid mitut kassi? Või ei pidanud? Või pidasidki nad neid eri tubades? Või elasid kassid mitmekesi vaid maal? Luusisid õues?
Umbes nädala pärast selgus, et kahte kassi pidada on siiski võimalik. Ühel heal päeval, kui ma olin magamistoa ukse poikvele unustanud, avastasin oma suureks üllatuseks, et Mare Antonovna lakub pühendunult Motja pealage. Motja lasi sel rahulikult sündida. Sellest päevast oli rahu maa peal.
Isutuks jäi Mare Antonovna veel mõneks ajaks ja diivanile minu kõrvale ei tulnud ta enam aastaid, aga Motja võttis ta oma hoole alla. Esialgu küll nagu hämmeldunult nagu vanatüdruk, kes on ootamatult lapse saanud, nagu ei saaks ta õieti aru mida ja miks ta teeb, aga viha oli lahtunud. Aga ta tegi.
Ta pesi Motjat, magas koos Motjaga ja – kui isu oli tagasi tulnud - andis lapsele alati söögikausi juures eesõiguse. Ise võttis ta einet siis, kui lapsel oli kõht täis.
Kahekesi hakkasid nad mürama ja harrastasid pikki edasi-tagasi sööste elutoast kabinetti, ikka nii et enne Motja ees ja Mare Antonovna järel, siis Mare Antonovna ees ja Motja järel. Seda, et ta mingil moel Motja lapsendas, ka füsioloogiliselt, mitte vaid emotsionaalselt, näitas ka see, et terve aasta ei olnud tal jooksuaega.
Ja nad tõepoolest hoolivad teineteisest. Kui Mare jäi haigeks ja veetis päevakese kliinikus, siis otsis Motja teda kõikvõimalikest kohtadest. Ta uuris läbi esikukapi, tugitoolid, kiikas diivani taha, vanni ja voodi alla, seeris aknalaudadel, kontrollis kööki ja kabinetti. Ja nii terve päeva, kuni Mare naasis.
Kahest kassist on kasu ka. Mõnikord on mõni kass kadunud. (Ma ei lähe kunagi tööle, teadmata, kus kassid on. Mõni neist, kui teda on võimatu leida, võib ju olla suletud vannitoa- või kapiukse taha, eks ole, nii ei saa asja jätta.) Sel juhul on teine kass hindamatuks abiks. Kui küsida Marelt, kus on Motja või vastupidi, juhatab kõnetatu eksimatult kätte kadunu asupaiga.
Nüüd, mil Motja on neli ja Mare Antonovna kaheksa aastat vana, on nad moodustanud kahepealise karja: Motja on lapsestaause kaotanud, söögikausi juures tal enam eesõigust pole. Esimesena sööb see, kes esimesena kohale jõuab, või sööb viimasena see, kelle pea söögikausi kohale ei mahu. Enamasti jääb sel juhul võitjaks Motja, sest tal lihtsalt on - britlastele iseloomulikult - suurem pea. Kui kauss on suurem, siis süüakse koos.
Karja juht näikse olevat siiski Mare: kui Motja põõnab seal, kus parasjagu sooviks peesitada ka Mare, siis käib Antonovna Motjale lihtsalt seni pinda, kuni see kannatuse kaotab ja aseme Marele loovutab. Tüli sellest ei tõuse. Üksteist lakutakse, koos müratakse. Ja nii edasi.
Nii et - kahte kassi pidada - see pole mitte ainult peen, vaid ka lõbus ja mugav. Üks kass sööb ja magab end paksuks, kui ta pole enam metsik noorloom. Ühel kassil on igav. Sest enamik kassipidajaid käib siiski ju tööl… Ega söösta koju tulles esimese asjana kassi jooksutama. Kaks kassi jooksutavad end ise. Kui üks ei viitsi, siis teine viitsib ja käib pinda, kuni teinegi ajab jalad kõhu alt välja.
Kaks kassi ajavad sind kindlasti varem või hiljem naerma, kui on silma, mida õigel kassipidajal on. Nii et jah - iga õige kassipidaja teab, et õige kassipidamine algab kahest kassist. Või kolmest? Sellel mõttel on jumet. Kaks kassi on kaks kassi, aga… kolm on kolm.
