Lobisevad, kudrutavad, turtsuvad kassid
Eelmisel suvel ilmus ühel hilisõhtul meie koduõuele võõras kõuts. Selles iseenesest polnud muidugi midagi imestamisväärset, küll aga oli veider see, et meie enda pelglik kass, kes varem ka kassipoegade peale ähvardavalt susises, oli nüüd ühtäkki võõrast lummatud. Nad istusid teine-teiselpool kiviaeda ja rääkisid teineteisega veidras kurguhäälitsuste keeles. Edaspidi ilmus võõras meie õuele pea igal õhtul, juba kaugelt hakkas ta meie kassi „kutsuma“, too tuli välja ja kahekesi peeti jälle maha pikk vestlus. Ning nii mitu nädalat ühtejutti.
Huvitav on seejuures see, et kasside omavaheline suhtlus käis häälitsuste teel, kõneldes. Muidugi teab iga loodusesõber, et füüsiliselt pole siin miskit erakordset: kass võib tekitada helisid, mis erinevad üksteisest kõrguse, kestvuse ja tämbri poolest, ning omavad ka erinevaid tähendusi. Prantsuse teadlased on leidnud, et kass suudab kuuldavale tuua 16 häälikut, neist seitse konsonanti: f, g, h, m, n, r ja v. Nii võib tinglikult rääkida kasside keelest. Olgu siinkohal antud väike sõnaraamat – tõlkevahend, mille abil oma kõnelevat kassi mõista:
Näu – kassi ja inimeste ühiskeel
Vast kõige tuttavam heli on näugumine, millega kassiomanik puutub kokku iga päev. See on inimese ja kassi vahelises suhtluses kaugelt kõige tihedamini kasutatav häälitsus. Näu võib olla tasane ja paluv, nõudlik või kaeblik.
Huvitav on märkida, et kasside omavahelises suhtluses kasutatakse näugumist suhteliselt harva, seepärast on teadlased osutanud, et ilmselt on tegu õpitud käitumisega. Alla kolmenädalased kassipojad teatavasti näuguda ei oska – nende repertuaari kuuluvad vaid nurrumine, kaitsesusin ja hädakutsung. Viimast toob kuuldavale kassipoeg, kui tal on külm või ta on kuskile kinni jäänud. Sellest kutsungist arenebki arvatavasti kassi sirgudes näu. Kuna kassid näevad, et näu on inimese tähelepanu võitmiseks väga tõhus meetod, õpivad nad seda järk-järgult seda häälitsust kasutama. Näu püüab tähelepanu ja võimaldab ligipääsu nii toidule, uutele territooriumitele kui ka teistele inimestest sõltuvatele hüvedele.
Kui inimesed suhtlevad ennekõike vesteldes, siis kasside jaoks on esmasteks kommunikatsioonivahenditeks lõhnad, keeruline näoilmete ja kehakeele süsteem. Kuna need märgid ei ole aga inimesele tihti märgatavad, katsetavad kassid pidevalt erinevate häälitsustega meiega „ühist keelt leida“. Tähelepanelike jälgijatena jätavad nad meelde peremehe/naise reaktsioone erinevatele häälitsustele ja nii kujunevadki erinevate tähendustega näud – kassiomanik saab vaevata aru, kas kuuldavale toodud näu tähendab tühja kõhtu või väljendab hoopis lemmiku tähelepanuvajadust. On muuseas leitud, et näugumise tähendus on intuitiivselt arusaadav isegi inimestele, kes pole varem kassidega kokku puutunud.
Erinevad on ka eri kasside näud, seda nii individuaalselt kui ka tõugude vahel. Mõni tõug näiteks näub rohkem, teine vähem. Idamaised tõud, eriti siiami kassid, on tuntud kui väga jutukad; maine coon näub aga üliharva. Jaagup Alaots on osutanud sellele, et enamikul kassidest on omad vokaalsed väljendid, tähistamaks mõisteid „sisse“, „välja“, „palun“, „tänan“, „appi“, „toit“, „tule siia“, „jah“ ja „ei“. Näiteks toob minu kass kuuldavale eriti sügaval bassihäälel abikutsungi, kui teda on ees ootamas autosõit. Muus kontekstis ei ole mul seda heli veel kordagi kuulda õnnestunud. Vaikne näu, kus kassi suu liigub aga häält ei kosta, ei ole aga tegelikult vaikne, vaid lihtsalt nii kõrge sagedusega, et inimene oma vähetundliku kõrvaga seda ei kuule.
Kõneldes suletud suuga
„Hüva,“ jätkas Kass, „vaata, koerad urisevad, kui nad on vihased ja liputavad saba, kui neil on hea meel. Aga mina urisen, kui mul on hea meel ja liputan saba, kui olen vihane. Seepärast ma olengi jabur. Teine tuntud heli, mis kohe kassiga seostub, ongi nurrumine või urisemine, nagu Irvik Kass raamatust „Alice Imedemaal“ seda heli kirjeldab. Nurrumine tuuakse kuuldavale nii sisse kui väljahingamisel – see tekitab pideva, põriseva heli, mis kannab inimeste jaoks kodusoojuse ja mõnutunde konotatsioone. Samas on nurrumine ka üsna salapärane, sest tänaseni pole päris selge, kuidas täpselt see põrisev heli tekib. Erinevalt kõigist ülejäänud häälitsustest ei tekita seda häälepaelad vaid see tuleb kuuldavale sügavalt kurgust.
Kassid oskavad nurruda juba üsna pea pärast sündimist – esmalt toovad pojad nurruva häälitsuse kuuldavale, kui nad on ema nisa üles leidnud. Seega võib nurrumise esmane funktsioon olla motiveerida ema imetamist jätkama.
Kuigi nurrumist tõlgendatakse enamasti kui märki sellest, et kassil on mõnus, kasutatakse seda häälitsust tegelikult väga erinevates olukordades. Nurrumine võib väljendada ka meelepaha – näiteks kui kassi silitatakse vastukarva või siis teda vastu tahtmist kinni hoitakse. Loomaarstid puutuvad tihti kokku ka juhtumitega, kus nurruvad krooniliselt haiged või tõsiste valude käes vaevlevad kassid. Seepärast on arvatud, et nurrumise peamine tähendus on „hoolitse minu eest“ – algselt oli see signaal mõeldud kassiemale, ent on evolutsiooni käigus omandanud ka olulise rolli kassi ja inimese vahelises kommunikatsioonis.
Nurrumine on muuseas üks kahest häälitsusest, mida kass toob kuuldavale suletud suuga. Teine selline häälitsus on kurrumine. See, näugumise ja nurrumise vahepealne, sõbralik häälitsus on igale kassiomanikule tuttav kui tervituseks kasutatav „väljend“. Kurr kestab napilt alla sekundi ja selle jooksul muutub kassi hääletoon kõrgemaks, justkui inimestel küsilauset esitades.
Kassikontsert
Erinevalt eelpoolnimetatutest eksisteerib kasside sõnavaras ka inimkõrvale vähem meeldivaid häälitsusi. Näiteks ei ole just kauneimad helid seksuaalkäitumisega seotud täiskasvanud emase ja isase kassi kutsungid, mida saab enamasti kuulda siis, kui läheduses oleval emasel kassil on parasjagu jooksuaeg. Need helid tuuakse kuuldavale suud liigutades ja võivad olla oma tonaalsuselt tohutult muutlikud, varieerudes õrnast kudrutamisest läbilõikava jauramiseni. Kuna emase kassi kutsung on mõeldud selleks, et kõiki lähikonnas olevaid isaseid oma jooksuajast teavitada, on see lisaks läbilõikavale helile veel ka võimalikult pikk ja vali.
„Kutsun kahevõitlusele!“ kräunus kass, kiikudes õõtsuval lühtril üle meeste pea... Kass kiikus nagu pendel meeste pea kohal ja avas siis tule. Kogu korter kaikus laskudest.
Kuigi päriskass, erinevalt saatanlikust Peemotist vastast inimkeeli duellile kutsuda ei saa, tuuakse agressiivse käitumise kontekstis kuuldavale mitmeid erinevaid helisid, mis rahvasuu on tabavalt „kassikontserdi“ koondnimetuse alla koondanud. Selliseid häälitsusi on kassi sõnavaras üsna palju, sest teravad küüned ja hambad on ohtlikud relvad, mida ei ole otstarbekas igal võimalusel käiku lasta. Nii eelistabki kass pigem passiivset agressiooni, et kehasignaalide ja helide abil vaenlane taganema lüüa ja seeläbi vägivaldset kokkupõrget vältida. Need, ähvardavad või enesekaitse otstarbeks mõeldud, helid tuuakse kuuldavale avatud suuga ja kuna nendega kaasneb ka ähvardav poos, ühendab neid eriline kõlapilt. Kuna ohuolukorras on kõik kassi keha lihased pingesse tõmbunud, on ka tema häälitsused pingestatud ja katkendlikud. Etoloogid on kassi agressiivsust väljendavad helid jaotanud neljaks: lühiajaline ulg; pikk ulg; madal urin ja sellest kõrgem lõrin.
Urin on väga madal ja ähvardav ning annab märku ärritusest. Selle mõte on: „jäta mind rahule, või ma muutun agressiivseks“. Tihti tuuakse urin kuuldavale kinnise suuga, kuigi erinevalt nurrumisest, tekitatakse urin häälepaelte abil. Pikk ulg aga kestab kuni 10 sekundit ja muutub selle jooksul üha kõrgemaks – need ekstreemsed helid peavad eeldatavasti edasi andma häälitseja suurust ja tugevust ning seeläbi potentsiaalset vastast hirmutama.
Otseselt enesekaitseks aga toovad kassid kuuldavale kaht eri liiki sisinaid, millest esimene on pikem, teine aga lühike, meenutades justkui sülgamist – potentsiaalse vaenlase suunas paisatakse ootamatult pahvak kuuma hingeõhku.
Ekstreemse hirmu või valu toimel võib kass aga kuuldavale tuua hädakarje, mis on üldse kassi poolt tekitatavatest helidest kõige intensiivsem ja helilt kõrgeim. Arvatavasti on selline läbilõikav häälitsus mõeldud selleks, et ründajat šokeerida, ta hetkeks segadusse viia ja anda kassile võimalus põgeneda. Sarnaseid, karedahäälseid häälitsusi toovad vahel kuuldavale ka vanemad, üle kümneaastased kassid, kui nad ennast näiteks öösel üksi jäädes ebakindlat tunnevad.
Need on tõsised häälitsused, mida kass kasutab enese kehtestamiseks üksnes äärmuslikes olukordades. Inimesele vast kõige naljakama häälitsuse toob karvane lemmik aga kuuldavale nähes läbi akna linde, või lae all tiirutavat kärbest. Kassi lõug hakkab värisema ja sihtmärki jälgides tuleb kuuldavale katkendlik pobisev häälitsus: lõualõksutamine, mis meenutab oma väliselt vormilt vast kõige selgemini inimestevahelist kõnet. Kõnekas on kusjuures see, et inimesele tundub kassi selline lalisemine paratamatult veidi tobedana. Aga meenutagem taktikat, mida viljeleb paljude lemmikkass ajaleheveergudelt: „Kui soovite paista targemana, sättige end kellegi rumala lähedusesse“. Võibolla ongi see häälitsus hoopis inimkeele paroodia?
