Lugeja: kas kodutute loomade jaoks raha annetamine on tõesti mõttetu?
Hämmastaval kombel leidub inimesi, kes ründavad eelkõige loomadele suunatud heategevust. Nende argument on, et miks anda raha loomadele, selle asemel, et endasse investeerida ja enesele luksuslikumat, firmakaupadega täidetud elu võimaldada.
Olen olnud püsiannetaja juba mitu aastat, samuti olen toetanud võimalusel ka loomi abistavate MTÜ-de suuremaid ravikulusid raskemate juhtumite korral. Kritiseerijatelt tahaks küsida, et kas nemad on kunagi haiglas olnud? Näiteks olnud tõsise asja pärast tilgutite all, võimetu ise end aitama ja sõltudes täielikult teistest? Mina olen. Ja see on jube! Ükski Gucci saabas või Versace kleit ei ole sellel hetkel oluline, kui anud, et keegi sind aitaks, sest sul on nii valus ja halb ja sa ei saa ise mitte midagi teha.
Tegelikult on neil kritiseerijatel kohe uus vastust varrukast võtta: nad ütlevad, et tehke eutanaasia, mida te loomast piinate. On inimesi, kelle ükskõikne ja ebaadekvaatne suhtumine loomadesse on hämmastav. Üks neiu rääkis, et oli näinud auto alla jäänud karjuvat kassi ning pakkus talle süüa! Ise imestas veel, et miks kass suutäit ei tahtnud.
Aga kui kannaks sama suhtumise ka inimestele üle? Kuidas oleks, kui esmaabikoolituste asemel oleks esmaabipakid šokolaadiga? Kuidas oleks, kui näed õnnetust ja selle asemel, et verejooksu peatada, pakud abivajajale hoopis tahvli šokolaadi? Või kuidas oleks see, kui erakorralise meditsiini osakonnas antaks abivajajale kätte mürgisüstal — milleks piinelda?
Ma ei mõista, miks on inimesi, kes pea normaalseks olukorda, et loomi ravitakse samamoodi, nagu inimesi? Kuidas keegi üldse saab hukka mõista elusolendi abistamise? Ja miks üldse keegi võtab endale õiguse otsustada, mida heategija peaks oma rahaga tegema? Oleksin nõus loomade abistamiseks isegi maksu maksma, et vältida sellist loomade masstapmist, mis mõnes varjupaigas paljude vaikival heakskiidul toimub.
Isegi loomaomanikud vaidlevad isekeskis, miks julgevad vabatahtlikud loomapäästjad loomade eest raha küsida, sest see, kes abi vajab, on ju kõigest loom. Loomade varjupaikadega on veel teine teema — huvilised, kes endale kassi soovivad, ei saa sageli aru, miks nad peavad looma eest loovutustasu maksma. Nende meelest on see suisa röövimine! Aga see raha on ju väike kröömike sellest osast, mida vabatahtlikud panustavad, et kodutu loom tänavalt ära tuua ning lasta talle vajalikud protseduurid teha.
Ja muidugi loomade hülgajad — need, kellest kogu see hädade ring üldse alguse saab. Nemad ju viskavad looma metsa või teepervele ja loodavad, et küll mõni heatahtlik inimene looma üles korjab ja varjupaika toimetab, aga kritiseerivad neid, kes on valmis annetama selle jaoks, et loomgi saaks elada, sest ka temal on see õigus.
