Lugeja õudne kogemus: armas kodukiisu muutus üleöö hullunud kiskjaks
Pean ennast kassisõbraks, kelle läbisaamine kassidega on tavaliselt igati hea. Vähemasti ma arvasin seda olevat igati hea kuni ühe seigani, mis mulle juhtumile tagasi mõeldes veel tänagi külmajudinad ihule toob. Kolisin mõni aeg tagasi oma elukaaslasega kokku. Kuid meid ei olnud korteris ainult kaks, vaid jagasime elamispinda ka elukaaslase kassiga, kelle tema endine tüdruksõber suhte lõppedes mälestuseks jätnud oli.
Emane steriliseeritud siiami kass käitus alguses minu suhtes igati sallivalt. Sain ta süllegi võtta, pai teha ja tundus, et ta on minu isegi omaks võtnud, sest loom päterdas aeg-ajalt oma pisikestel kassipäkkadel minu kannul ja lunis tähelepanugi.
Olime mõnda aega rõõmsalt eluaset jaganud, kui ühtäkki hakkasid kassil ilmnema just minu vastu suunatud vihasööstud. Tigedaks muutunud loom tuli mulle mitmeid kordi kallale ilma, et ma teda kuidagi provotseerinud oleks. Vihasööstu ajal hüppas siiamiproua mulle ootamatult teravate küüntega säärde kinni, seejuures ise valjult kräunudes ja võidukalt urisedes. Terror jätkus ka öösel - ärkasin korduvalt selle peale, et tundsin ohtlikke ja kriipivaid kassiküüsi minu juukseid kiskumas. See oli õudne!
Nendele juhtumitele vaatatama meie elu kolmekesi jätkus. Noormees üritas omalt poolt kassi taltsutada nagu oskas, aga mina elasin pidevas hirmus, et metsik loom võib mul silmad peast välja kraapida.
Veider oli, et kassil oli ka paremaid päevi, mil vihasööste ei ilmnenud ja ta käitus nagu täiesti tavaline ja armastusväärne kodukiisu. Aga päevad ei olnud vennad - ilusad hetked vaheldusid momentidega, mil kassi taas hullumeelsuse hoog tabas ja vihaseks tiigriks moondunud miisu mulle ootamatult ilma põhjuseta küüned ihusse lõi.
Kaebasin elukaaslasele, et ei kavatse sellist olukorda kaua kannatada, sest minu närvid ja tervis on ka midagi väärt. Mõne aja pärast viidigi kass noormehe endise tüdruksõbra juurde, mille tulemusena olukord normaliseerus. Rohkem probleeme polevat kassiga olnud, sest peale elukohavahetust käitunud minu suhtes tigedust üles näidanud loom taas kui eeskujulik kodukiisu.
Mõtlen siiani, et mis võis kassi niimoodi käituma ärgitada? Olen kuulnud, et siiamid võivad käituda agressiivselt, aga kogemus, et üks kass võib sellist hullumeelsust korraldada, oli tõesti õudne.
Vastab Tiina Toomet, MTÜ Teie Loomakliinikud loomaarst:
Kasside agressiivsusel võib olla mitmeid põhjuseid. Agressiooni saab tüüpide järgi jagada ja need on: mänguline, valesti suunatud, territooriumiga seotud ja kaitseagressioon. Kuna kass on üksinda tegutsev kiskja, siis on ta ajalooliselt pidanud valvama ja kaitsma oma territooriumi ja toiduvarusid. Samas aga hoiduma vältimatutest konfliktidest, sest enesealalhoiuinstinkt ei soovita laskuda asjatutesse kaklustesse. Kass ründab siis, kui tema tolerantsi lävi on ületatud ja põgenemisvõimalus puudub. Läve kõrgus sõltub varasematest kogemustest, kompromissivalmidusest, valust või mingist muust ebamugavusest jne.
Kaitseagressioon on sageli seotud hirmuga. Võõras inimene võib olla kassi jaoks hirmutav. Mida sõbralikum ja kassiga kontakti otsivam, seda hirmsam. On kasse,kes lausa ksenofoobselt kardavad võõraid. Esimene reaktsioon on muidugi jalga lasta ja peitu pugeda, aga kui see ei õnnestu, siis asutakse võitlusse. Miks antud kass algul sõbralik oli ja hiljem kurjaks muutus, on raske öelda. Võib-olla sai ta mingi tühise eksimuse pärast karistada, või talus ta uue pereliikme lähedust teatud piirini ja selle piiri ületamisel hakkas ründama. Võib olla tabas teda esimese rünnaku ajal mingi haigushoog ja hiljem hakkas ta analoogset ebamugavustunnet konkreetse inimesega seostama. Võimalusi on palju ja tõepoolest loetakse siiameid veidi tujukatemaks, kui teisi tõuge.
