Marika elab Türgis koos nelja kassi ja nelja väikese kassipojaga. Tal on kodus oranž kass Bebek, emane kass Kiti, kes varsti uude koju läheb, emane kass Saucy, kes ühel päeval ise uksest sisse astus ning trepikojas on end sisse seadnud tänavalt pärit kassike Lovely. Lisaks ülal mainitud täiskasvanud kassidele hoolitseb Marika ka nelja kassipoja eest, kes ühel päeval tema trepikotta ilmusid. Marika jagab oma uskumatuid kogemusi, millisesse keerukasse pöörisesse ta sattus, kui kass Bebek ühel päeval raskelt haigeks jäi ja hädasti ravi vajas.

Kass Kiti.
Marika hoole all olevad kassipojad.

Enamus minu Türgis viibimise ajast on möödunud väikelinnades, mis on võrreldavad meie Narva linnaga. Väikeloomadel siin erilist lemmikuväärtust pole. Kassipojad on armsad ja lastele head mängukannid, kuid üldiselt suhtutakse neisse, kui isemajandavatesse üksustesse, kelle üle keegi arvet ei pea. Samas paljud majapidamised üritavad päevas vähemalt ühe heateo sooritada, täites tänaval laokil olevad kopsikud millegi söödavaga, et kassid nälga ei tunneks. Ma ei ole küll kindel, et saiapäts ühe kiisu kõhule head teeb, aga kodutud loomad ei ole harjunud valima.

Linnatänavatel näeb tohutul hulgal kasse, kellel ei ole otsest kodu ega armastavat perekonda, kuid kelle kõht täis ja vaim valmis looduse ürgset kutset järgima. Nende elu kipub olema lühike ja muserdav, aga produktiivne – näiteks täna tuvastasin taas vaid 100meetrise jalutuskäigu peal juba viis väikest kassipoega, kellest paraku ükski ei paistnud eriti õnnelik olevat.

Türki kolides võtsin alustuseks enda juurde elama ühe oranži kassi. Õigemini ta hüppas ühel päeval minu aknast sisse ja asi oli sellega otsustatud. Bebek oli sel hetkel umbes aastane. Ei peljanud inimest, aga pea paitamisest kaugemale ei lasknud asjadel minna. Ühel päeval jäi kass raskelt haigeks ja mina sattusin paanikasse. Tund-tunnilt jäi kass üha loiumaks, kui lõpuks ainult kähises nurgas. Kell oli 10 õhtul, kuid õnneks siin umbes sellel ajal elu käima lähebki. Minu peigmees oli parasjagu piljardisaalis, kui häirekella lõin, ja 15 minutit hiljem oli nii tema kui ka pool linna jalule aetud, et kiirelt mõni asjalik loomaarst välja otsida.

Pea muremõtteid täis, otsisin loomaarsti ning üritasin tõlgi vahendusel paari kohaliku veterinaariga jutule saada. Jutu käigus selgus, et türklased kodutes loomades ja lugematul hulgal järglastes probleemi ei näe ning tänaval elavaid loomi ei steriliseeri/kastreeri keegi. See kõik on puhas loodus ja inimene ei peaks kohalike arvates asjasse sekkuma. Kassidel on õigus järglasi saada. Liigitasin selle kategooriasse „kultuurilised eripärad“ ja lasin tõlgil oma asjadega edasi tegeleda. Tund aega hiljem oli loomaarst telefonitoru otsas, uurides kassi seisundi kohta, tegi ta üsna enesekindlal hääletoonil oma järeldused ja lubas meile ravimid organiseerida.

Kass Bebek.

Paarikümne minuti pärast jõudsime valveapteeki. Apteeker juba teadis, millest jutt käib ja ulatas meile kotikese antibiootikumidega.

Kass Bebek.