Nurrumine on harjumus, mis areneb kassidel väga varakult välja - juba siis, kui ema oma poegi imetab. Sellest võib järeldada, et nurrumine ei ole heli, mis on suunatud ainult inimestele.

Kassiomanikud teavad hästi, et kass saab nurruda mitut eri moodi, nende "nurrurepertuaaris" on kümneid erinevaid helisid ja häälitsusi. Helide analüüsimine on näidanud, et kui kass küsib toitu, olgu siis oma emalt või inimeselt, sisaldab nurrumine kõrgemaid toone, mille sagedus on sarnane nutmisega (kuigi mitte nii tugev). Sellel võib olla seos vastsündinutega, kelle nutt mõjutab imetajate hormonaalset seisundit ja tekitab n-ö emainstinkti, vajaduse hoolitseda.

Siis, kui kassiomanik oma kiisut silitab, on täheldatud, et nurrumine kõlab pigem uinutavalt ja rahustavalt, seejuures on helide analüüsimine näidanud, et sellise mõnulemisest tingitud nurrumise juures puudub kõrge "nuttev" toon.

Täiskasvanud kassid nurruvad tihti ka siis, kui nad on koos teiste kassidega. Nurrumist võib ette tulla ka söömise ja mänguasjadega mängimise ajal, mis tähendab seda, et kassid nurruvad ka siis, kui nad on üksi. Siiski, kõige tõenäolisem aeg nurrumiseks on kassil ikkagi siis, kui inimene on läheduses.

Kassid nurruvad sageli ka üksteise eest hoolt kandes.

Allikas: iflscience.com