Kui Wagner Pesaleidja hoole alla jõudis, sisises ja kähises ta kõvasti. Ta torises ja porises ning ei lasknud kedagi endale ligi. Kõik viha, mis tema sisse kokku kogunenud oli, see suunati otsejoones mõne vabatahtliku pihta. See, kes julges teda torkima minna, see ka sai.

Wagner oli eemalehoidev kass, kuid sellest hoolimata ei andnud tema vabatahtlik alla. Ta proovis ja proovis ning tema kannatlikkus ja püüdlused kandsid lõpuks ka vilja. Wagne sai omale kodu! Uues kodus jõudis nooruk aga olla natukene alla aasta, siis toodi ta tagasi. Miks? See on hea küsimus, millele ka Pesaleidja vabatahtlikutel ühtset vastust ei ole, kuid kuna kassi ei soovitud, võttis Pesaleidja oma hoolealuse tagasi.

Wagner oli olnud paimaias kiisu, kes armastas tähelepanu ja nautis inimeste seltskonda. Tõsi, tegemist ei olnud küll sülekassiga, kuid vabatahtlikud olid sellest jonnipunnist tõelise kodukassi kasvanud. Wagner hoidis ka puhtust ja oli üleüldse väga tubli ja rahumeelne kassipoiss.

Pesaleidja vabatahtlikel jääb üle vaid oletada, et ehk oli Wagneri iseloom see, mis pererahva omaga ikkagi ei klappinud. Wagner on rahumeelne romantik. Ta vajab kohanemiseks aega ja armastab rahu ning vaikust. Ta vajab ruumi, et omi mõtteid mõelda.

Kindel on aga see, et nüüd on Wagneri süda murtud. Jälle visati ta kodust välja. Kassipoiss õppis juba kord inimesi usaldama, kuid nüüd on ta nukker. Vahel laseb ta kuuldavale mõne õnnetu "näu", sest igatsus tema hinges on suur. Ta loodab, et leidub keegi, kes ta enda hoole alla võtab ja teda ka armastab.

Stressi tõttu ei taha Wagner isegi süüa. Seda on juhtunud ka varem, Pesaleidja hoole all on ta toiduga pirtsutanud ja ühel korral lausa nii, et sattus kliinikusse tilguti alla. Praegune olukord on tema jaoks samuti ootamatult stressirikas ning ainuke, mis olekut parandab on varasemalt hirmutav tundunud inimkäe soojus ning lähedus.

Aitäh, loomasõber, Sinu abiga on Wagner leidnud endale uue kodu!