Peterbald: kuulus, kummaline karvutu kass

Kui keegi arvab, et kassi ilu ja toreduse pant on ilmtingimata kohev ja kaunis kasukas, pole see arvaja kohanud sfinkse – karvutuid või ülinapi karvaga kasse.

Üks põnevatest sfinksitõugudest on peterbald ehk peterburi sfinks, kellega aitavad tuttavaks saada kassikasvatajad Olya Lokit ja Meelis Maasik.

Esimene mulje peterbaldist, Olya kass Moët´st, on veidi koeralik käitumine – loom tuleb jooksujalu esikusse tulijale vastu ning nuusutab saabuja üle. Seejärel alustab ta rõõmsalt ja innukalt suhtlemisega. Kogu olemine kiirgab ehtsat rõõmu – tore, et tulid, nüüd aga mängime!

Rõõmust ja armastusest on kantud kogu Moët´ elulugu: nimelt tuli kassike majja niimoodi, et Olya kinkis ta oma elukaaslasele Meelisele. „Meil oli loomavõtust juttu olnud ja Olya oli ka sfinkside pilte näidanud, aga üllatus oli igatahes suur, kui sellise looma sain,“ meenutab Meelis. „Mulle hakkas ta kohe meeldima ja praegu ei kujuta teistsugust lemmikut enam nagu ettegi.“

Moët on Olya ja Meelise jaoks eelkõige lemmik, aga temaga on käidud ka näitustel ning Moët on Eesti tšempion. „Võiks öelda, et Eestis on meil lagi käes ja maksimum saavutatud. Edasi pürgimiseks peaksime käima välismaistel võistlustel, aga Moët´le pole reisimine eriti meeldinud, me pole teda sellega harjutanud,“ jutustab Olya.

Hea seltsiloom

Olya selgitab, et elurõõm ja suhtluslust on nende toredate kasside kindel pärisosa. „See pole kass, kes kõnniks omapead, tema tahab olla koos inimestega. Suhtlemine meeldib talle väga, ta armastab oma keeles juttu ajada ning tahab, et temaga suheldakse. Nii et üksildust ja vaikust armastava inimese jaoks pole see õige kaaslane...“

Olya ja Meelis käivad tööl hommikul poole üheksast õhtul kella kuueni ning on kindlad, et see on enamvähem maksimumaeg, mis kassi kõrvalt kodust eemal võiks olla. Tõsi küll, aegajalt on nad ka reisimas käinud, aga sel ajal on Moët Meelise ema hooles, kes noorte korterist paar korda päevas läbi astub.

Peterbalde tutvustavast kirjandusest saab lugeda, et see kass sõbrustab lisaks inimestega heal meelel ka teiste loomadega, näiteks koertega. „Ühtpidi on ta üsna iseseisev loom,“ arutleb Olya. „Söögi saab kätte ja joogi ka – ainult et tema klaas peab laual olema.“ Moët´l on nimelt kindel harjumus juua vett ilusast kõrgest klaasist, mis peab elutoa laual valmis olema. „See, mida ta vajab, ongi seltskond, et temaga suheldakse ja mängitakse,“ räägib Olya.

Toidu kohta ütlevad Olya ja Meelis, et algul ostsid nad kassitoidu supermarketist, kui aga kasside ja nende vajaduste kohta rohkem teada said, hakkasid eelistama loomapoodides müüdavat. „Pikas perspektiivis on see kasulikum,“ märgib Meelis.

Kuna kasukat on kassil vähe, õigupoolest nagu polegi, on ta väga soojalembene. Mis omakorda tähendab seda, et kui pererahvas õhtul magama heidab, poeb teki alla kaissu ka kassike. See omadus kuulub enamiku peterbaldide juurde, nii et inimene, kes plaanib sedatõugu kassi võtta,võiks arvestada ka öise seltskonnaga. Olya jutustab, et teki all pererahva juures magas ka Moët. Praegu ta seda ei tee – uhkel kassiemmel on viis väikest poega ning ööd veedab ta hoopis neid soojendades.

Sihvakad, saledad ja kõrvukad

Sihvakamaks! Saledamaks! Kõrvukamaks! – on idamaiste kasside tunnuslause. Karvatu sfinks – peterbald kuulub ka samasse rühma. Need graatsilised kassid on tavalisest pikema keha ja jäsemetega. Piklik koon, sinised või rohelised idamaised silmad, suured kõrvad, osavad käpad, pikk liikuv saba, ilus eksootiline orientaalvärvus – kõik see teeb peterboldi välimuse originaalseks ja kergesti äratuntavaks.

Kasside värvuse määramiseks on tänapäeval terve rida põnevaid värvitoone. Moët´ (siinkirjutaja arvates) beežikat värvust iseloomustab näiteks termin blue turtle ehk sinine kilpkonn.
Moët´ viis poega on igaüks ise värvi. Kaks enamvähem emasse, üks tumehall ja suurte kõrvadega , kes on oma isa moodi ning kaks peaaegu valget.
Peterboldid on kerged saledad kassid, kuid tänu oma sihvakusele ei tundu väikestena. Kaaluvad 2- 3 kilo.

Lihtne hooldada

Kammida pole midagi, kuna aga kass kipub vahetevahel higistama, tuleb teda pesta. Olya kinnitab, et sellegagi on neil üsna vähe tööd – Moët vajab pesemist üle paari kuu.

Ka kassi ümber pole vaja palju vaeva näha, karvade ajamine pole probleemiks. „Tore loom, kui juhtud vahel ka kodus ülikonda kandma, võib rahulikult tooli või diivani peale istuda, ilma et pärast riideid harjama peaks hakkama,“ kiidab Meelis.

Moët´l on ka üks vahva ja veidi ebatüüpiline harjumus, nimelt meeldib talle päevitada. Kassikese hele nahk võtab päikse käes veidi tumedama tooni, mida Olya hellitavalt Moët´suvepruuniks kutsub.

Eeskujulikud vanemad

Peterbaldid on eeskujulikud hoolivad vanemad. Kassid jumaldavad poegi. Isakass abistab emasel hoolitseda poegade eest. Pesakonnas võib olla 3 kuni 8 poega. On ka omad mured: karvatud kassipojad sünnivad väiksematena oma karvkattega suguvendadest, mistõttu peremees peab jälgima, et neid ei tõugataks ega trügitaks eemale emast. Tihti tuleb karvatuid kassipoegi toita lisaks kunsttoiduga. Kolme-neljakuusena jõuavad karvatud kassipojad oma suguvendadele järele, need aga omakorda hakkavad kaotama karvkatet, mis kujuneb harjas- või samettüübiliseks esimeseks eluaastaks.

Olyal isakassi ei ole, kuid Moët on hea näide vanemlikust armastusest – hoolt ja tähelepanu jagub ohtralt kõigi viie kassipoja jaoks.

Kassipoegade sünnist meenutab pererahvas, et keerulise asjaga saadi pereringis hakkama, aga loomade kiirabi oli vahepeal telefoni otsas nõustamas küll. „Sündis neli ilusat poega, aga järgmisel hommikul oli neid hoopis viis,“ meenutab Olya. „Viiendaga sai Moët niimoodi hakkama, et meie ei teadnud asjast midagi.“

Ootused inimesele

Olya kinnitab, et peterbaldi kassi on kerge ja tore pidada, aga seda ainult juhul, kui sellest loomast tõepoolest rõõmu tuntakse. „Siis on temaga suhtlemine selge lust ja teeb tuju heaks. Nii ei ole mõtet teda pidada, et ei taha sülle võtta ja mängida – sel juhul muutuks loom kurvaks ja närviliseks. See, kas temaga käiakse näitustel või armastatakse lihtsalt lemmikloomana, on igaühe enda valik.“

Peterbald on tubane loom. Moët on paaril korral „muruga kohtunud“, aga üldiselt on tema maailmaks vaip ja diivan. Seega – talu, kus kass peamiselt õues elab, poleks kindlasti peterbaldile sobiv elukoht.
Meelis arutleb, et väga oluline on see, millega väikest kassipoega harjutama hakatakse: „Tegelikult peaks peterbald sobima hästi ka laste ja teiste loomadega perre, aga kuna meil lapsi ega teisi loomi ei ole, on Moët natuke pelglikum kass.“

„Kõige tähtsam ongi see, et peterbaldi kassiga palju suheldakse ja räägitakse ja mängitakse. Sel juhul on tema pidamine väga rõõmustav tegevus,“ kordab Olya lõpetuseks üle.

Artikkel on ilmunud ajakirjas Lemmik.