On ilus päiksepaisteline kolmapäeva hommik maikuus, kui sammud jälle Kassiabi väikse ja armsa majakese poole sean. Käin siin korra nädalas kasse hooldamas ja kasimas. Tavaliselt meeldib mulle pigem tulla õhtu poole, kuna peale pikka tööpäeva on siia majja astumisel minu jaoks lausa teraapiline efekt. Minu jaoks on see üks koht, kus suudan jätta kõik oma argimured ja kärbseparvedena sumisevad ideed-mõtted ukse taha ning toimetan ja mängin kassidega, mis on tõepoolest vägagi rahustav ja laadiv tegevus.

Täna olen siin aga juba hommikul, kuna meie toa tore kassihärra Jako, kes on varasemast tänavaelust üksjagu räsida saanud, vajab ravi kaks korda päevas – soovitavalt hommikul ja õhtul. Mul on tänane hommik täitsa vaba ja tegelikult on rõõm ka hommikut siit alustada – annab päevale kohe hea energiasüsti ja mineku.




Jako on veidi räsitud olemisega, aga küll temalgi peagi paremad päevad koidavad.

Kuna Kassiabis on väikseid nurrmootoreid üksjagu, on nad püütud iseloomu, omavahelise sobivuse ja tervisliku seisundi alusel jagada erinevate tubade vahel ning igal toale on määratud oma vabatahtlikud, kes kasside eest hoolitsemas ja nendega tegelemas käivad. Kassiabi majake on hetkel koduks ligi 60-le kassile, kuid organisatsiooni kaudu pakuvad kiisudele peavarju ka umbes 15 hoiukodu.

Selleks, et ära hoida liigset stressitaseme tõusu (seda nii kasside kui vabatahtlike osas), püütakse ühte kassiabi tuppa võtta mitte üle 13 kassi. Samuti on toad sisustatud selliselt, et kassidel oleks võimalusi teistest veidi eralduda. Eks ole ka neil oma privaatsusvajadus ja soov vahel vaid iseendaga aega veeta.



Tuppa astudes tervitab mind rõõmsalt aktiivne kassipoiss Rinaldo, kellel on ütlemata suur tähelepanuvajadus ja silmatorkav sotsiaalne kompetents – nii kui ta inimest näeb võib ta nurruda pea 24/7 ning toast lahkudes annab ta mäudega märku „Vaata, et sa kauaks ei jää. Minu paide ja hellusemõõdiku osutil on veel ruumi liikumiseks küll. Rääkimata lõputust mängumõõdikust.“


Tujuküllase loomusega Rinaldo nakatab rõõmupisikuga ka teisi

Rinaldo on tõesti selline kass, kes oma rõõmsameelsuse ja seltskondlikkusega toob vihmaselgi päeval päikese pilve tagant välja.

Veel katsun veidi juttu ja pai teha ka mõmminägu Mursikuga, kelle turske ja pontšakas pea meenutab mulle veidi olümpiakaru Mišat. Mursik on võrdlemisi reserveeritud ja vaoshoitud suhtumisega nagu põhjamaised härrad ikka, kuid talle aega andes ja samm-sammult sõprust seades avaldub temaski paisid ja hellust nautiv pool.




Reserveeritud Mursik jälgib distantsilt, mis ümbruses toimub

Kui kassidega tervitused vahetatud, hakkan peale n-ö päevakavaga. Kõigepealt tuleb teha Jakole, kellel on mõningased neeruprobleemid, ära hommikune ravi. Ravi kujutab endast toksiine kehast väljutava pulbri segamist vähese veega ja seejärel tuleb see talle süstlaga otse suhu joota. Jako on tagasihoidlik ja väga leebe kiisuhärra ning ravi teostamises midagi keerulist pole.

Vabatahtlikelt oodataksegi vaid lihtsamate raviprotseduuride tegemist nagu nt tablettide andmised (mida saab enamasti ka edukalt koos konserviga anda), kõrvade ja silmade puhastamised, salvide määrimised jms. Keerulisemad protseduurid jäetakse kliiniku ülesandeks või vahel ka n-ö veteranvabatahtlike kanda.



Edasi suundun koristustegevuste juurde nagu kratsipuude harjamine (milles Rinaldo mind kangesti aidata soovib) ja kastide koristamine. Viimane on siin võrdlemisi lihtsaks protseduuriks muudetud, kuna spetsiaalse sõela abil saab kastid üsna kiiresti ja efektiivselt korda.

Edasi pühin ja pesen põranda, mis jällegi sageli kassidele palju rõõmu pakub, sest mopi tagaajamine mööda põrandat meenutab veidi hiigelsuure hiire ja kassi omavahelist mängu.

Kui tuba korras, vahetan ära joogiveed ning täiendan krõbinavarusid. Kasside lemmikuima päevategevuse ehk konservi jagamise jätan õhtusele vabatahtlikule. Ja sellega päevakorra punktid kaetud ongi. 


Mängin veel pisut kassidega kasutades suleritva, mis toob keskpõrandale kokku ka pelglikumad kassid, kes muidu ehk pigem omast nurgast kassitoa tegemisi jälgida eelistavad.

Enne lahkumist lähen nunnutan veel hiljuti tänavalt saabunud pikemakarvalist mustvalget kassipreilit Suusit, kes on hetkel puuris oma karantiinipäevi veetmas.


Kaunis kassipreili Suusi peab veidi ootama enne, kui puurist välja, ümbrust uurima lastakse

Karantiinituba on meil eraldi ning see ongi esimeseks peatuskohaks äsja tänavalt saabunud kassidele, kus nad on kaks nädalat jälgimise all. Suusi on korra juba arstlikus kontrollis käinud ja karantiiniaja lõppedes tehakse vaktsineerimine. Peale seda võibki ta varsti tuppa teiste kasside juurde kolida ja meie tuba saab ühe muheda paikassi ja nurrumootori võrra rikkamaks.

Nüüd ongi aeg minna oma argipäevaste töiste toimetuste juurde ja Kassiabisse tulen taas nädala pärast. Igatahes on hea energiasüst päevaks saadud ja lahkun siit majast alati hellustundega südames ja kerge naerumuigega suul. Jah, olen Kassiabist tulles ühistranspordis ükskord lausa märkuse saanud stiilis „Mis sa, noor plika, naerad? Ise pole veel elu näinudki!“ Aga mina tunnen, et olen juba täna hommikul näinud nii palju väikseid-armsaid elusid ja saanud neilegi omalt poolt ühe ilusa hommiku kinkida.

Lõpuks on heateod ju sümbioos, kus üks osapool saab midagi, mida ta ehk väga vajab ja teine pool saab rõõmsa südame! Märgakem ja aidakem!