See väike hüljatud kass uitas tänavatel ja iga kord kui inimesed teda nägid, hoidsid nad eemale, kuna ta nägi välja kole ja haige. Tema nimi? Inetu Kass. Ühel mehel hakkas vaesekesest kahju ja ta jagas Inetuga oma armastust, enne kui too tema kätel suri.

Igaüks selles korterelamute kompleksis, kus ma elasin, teadis Inetut. Inetu oli üks kohalik kõuts. Ta armastas selles maailmas kolme asja: kaklemist, prügi söömist ja armastust, kui nii võib öelda. Need kolm asja koos õues veedetud eluga avaldasid Inetule paraku oma mõju.

Esiteks oli tal ainult üks silm. Seal, kus oleks pidanud olema teine, haigutas lihtsalt auk. Samal poolel puudus tal ka kõrv ning tundus, et tema vasak jalg oli olnud kunagi korralikult murdunud, kuid iseenesest paranenud ja ebaloomuliku nurga all kokku kasvanud, jättes mulje, nagu ta kavatseks pidevalt suunda muuta. Tema saba oli ammu kadunud ja sellest oli järgi vaid jupike, mida ta kogu aeg jõnksutas. Inetu oli muidu üleni tumehall triibik, kui välja arvata haavad tema pea ja kaela peal ning paksud kollased kärnad õlgadel.

Alati kui keegi Inetut nägi, leidis aset samasugune reaktsioon: „Milline KOLE kass!“

Kõiki lapsi hoiatati, et nad teda ei puudutaks, täiskasvanud viskasid teda kividega või pritsisid voolikust vett kui ta üritas nende kodudesse tulla. Ja kui ta ikka ei lahkunud, siis jätsid nad tema käpad ukse vahele.

Inetu reageeris iga kord ühtemoodi. Kui sa suunasid veevooliku tema poole, seisis ta koha peal ja ligunes seal seni, kuni sa lihtsalt ise loobusid. Kui sa viskasid tema pihta asju, keris ta oma kõhetu keha andestavalt su jalgade ümber. Millal iganes ta märkas lapsi, jooksis ta meeletult näugudes nende juurde, müksas peaga nende käsi, kerjates armastust. Kui sa juhtusid teda siiski sülle võtma, hakkas ta otsekohe lutsutama sinu särki, kõrvarõngaid või mis iganes ta leidis.

Ühel päeval jagas Inetu oma armastust naabri laikadega. Nad polnud aga väga sõbralikud ja Inetu sai kõvasti tuuseldada. Ma kuulsin tema kisa oma korterisse ja jooksin välja talle appi. Selleks ajaks kui ma jõudsin kohta, kus ta lamas, oli selge, et tema kurb eluke on lõppemas.

Inetu lebas märjas lombis, tagajalad ja alaselg täiesti paigast väändunud. Tema kasuka valge rinnaesine oli räigelt lõhki rebitud. Kui ma ta üles korjasin ja koju püüdsin viia, kuulsin, kuidas ta kägises ja ohkis, ning ma tajusin tema võitlust. Ilmselt teen ma talle suurt valu, mõtlesin ma.

Siis aga tundsin ma tuttavat puksimise ja lutsutamise tunnet oma kõrva peal. Inetu, kannatades selliseid valusid ja olles ilmselgelt suremas, üritas mu kõrva lutsutada. Tõmbasin ta endale veel lähemale, ta müksas mu peopesa oma peaga, pööras oma üksiku kuldse silma minu poole, ning nurrus kuuldavalt. Isegi suurimas valus palus see võitlusarmiline kass ainult natukene õrnust, ehk pisut kaastunnet.

Sel hetkel tundus Inetu minu jaoks kõige kaunim ja armastavam olend, keda ma kunagi kohanud olin. Kordagi ei püüdnud ta mind kriimustada või hammustada, ära joosta ega mingilgi moel vastu hakata. Ta lihtsalt vaatas mind täielikus usalduses, et ma võiksin tema valu leevendada.

Inetu suri mu kätel veel enne kui ma jõudsin tuppa, kuid ma istusin ja hoidsin teda veel kaua aega pärast seda, mõeldes, kuidas üks armiline, deformeerunud väike hulkuv loom võib sellisel moel muuta mu arvamust selle kohta, mis tähendab omada tõelist vaimupuhtust, armastada nii täielikult ja tõeliselt. Inetu õpetas mulle andmisest ja kaastundest rohkem kui tuhanded raamatud, loengud või jutusaated iial on seda teinud. Selle eest olen igavesti tänulik. Tema oli olnud haavatud väliselt, mina aga seesmiselt. Nüüd oli mul aeg edasi liikuda ning tõeliselt ja sügavalt armastama õppida, anda endast kõik neile, kellest ma hoolisin.

Paljud inimesed tahavad teistele meeldida, olla rikkamad, edukamad, ilusamad.

Kuid mina püüan nüüd alati olla Inetu.

Allikas: Loomade Nimel MTÜ