Taluhoovist leitud mädanevate haavadega kassipoeg Mariin ootab uut võimalust
Vabatahtlike seisukoht on, et ühtegi kriitilises seisus looma ei tohi abita jätta ja nii saigi Jõgevalt kaks abitut kassipoega kaasa võetud. Tegelikult oleks kõik pidanud olema teisiti — Jõgevale sõideti hoopis muu projekti asjus, kriitilises seisus kassipoegade päästmiseks puudus raha ning loomad olid nii kehvas seisus, et paistis, et nad ei jää ellugi.
Mariini venna jaoks oligi liiga hilja ning ta elundid ei hakanud enam tööle. Oleks vabatahtlikud paar päeva hiljem kassipojad leidnud, oleks ilmselt olnud liiga hilja ka Mariini jaoks. Mariin ja ta vend olid need kassipojad, kelle kohta tavaliselt öeldakse, et tugevamad jäävad ellu ja see on looduslik valik. Kuid tegutsematus ei ole looduslik, vaid inimese tehtud valik. Meditsiinivaldkond on tänapäeval võimalusterikas ning paljusid hädasid on võimalik ravida. Ka avariisse sattunud inimesi on kulukas ravida, kuid on ju elementaarne, et seda tehakse. Mariini ravi kestis pikalt ning see ei olnud odav, kuid elude väärtus ei tohiks olla rahaliselt mõõdetav ei inimeste ega loomade puhul.
Nüüdseks on ravi lõppenud ning Mariin hakkab vaikselt mõistma, mida tähendab olla lemmikloom — see ei ole õues eterniidi all redutamine, silmad mädanemas ning ussid kehaõõnsustest välja vaatamas. See on korralik toit iga päev, kassipojale kohased mängud ning rõõm igast sammust, mis hoiukodu perenaisele lähemale astudes vastu kumab. See on hoolimine kassist, kui täisväärtuslikust pereliikmest, mitte kui asjast.
Mariin on saanud füüsiliselt täiesti terveks, talle on tehtud vajalikud parasiiditõrjed ning ta on vaktsineeritud. Terved kassipojad aga peaksid minema päris oma koju, kus veeta oma elu — käpad truult inimeste kõrval, kellega jagada igasse päeva jaguvaid rõõme ja muresid.
Surma piiril olemine on siiski jätnud väiksesse kassitüdrukusse hetkel veel jälje - ta pelgab valje helisid ning järske liigutusi, kuid vaatama sellele on Mariini uudishimu ütlemata suur. Nii tulevad ka hoiukodus Mariini kuldsed silmad iga päev natuke lähemale inimese tegevusi uudistama. Diivanil televiisorit vaadates sätib Mariin end inimese õlaga kohakuti ning vaatab seda uskumatut pildimasinat — ehk tuleb midagi põnevat ning kui ka ei tule, siis inimesega veedetud aeg on ikkagi väärtuslik.
Mariin on umbes nelja-viiekuune emane pikakarvaline kassipoeg, kes on tagasihoidlikuma loomuga ning ootab rahulikku ning mõistvat kodu. Kui hinges on soov võtta toakassi ning tagasihoidlikkus ei hirmuta, siis Mariin ootab kirja aadressil kodu@kassiabi.ee.
Kassiabi kassimuinasjuttude jätkumisele saab igaüks kaasa aidata — kodu otsivate kasside ning abistamisvõimalustega on võimalik tutvuda Kassiabi lehel.
