Turvakodu perenaine: iga uue tulija puhul mõtlen, et nüüd on tõesti kõik, aga siis jälle ei suuda kedagi hätta jätta
Vastab MTÜ Paita Mind perenaine.
MTÜ Paita Mind lugu sai alguse umbes poolteist aastat tagasi, kui perenaise hoole alla sattus paar hoiukassi. Kuna teadupoolest on kodutuid kasse väga palju ja neile kodu leidmine pole teps mitte lihtne, sündiski esialgu Facebooki lehekülg, kus kiisude tegemisi kajastada ja seeläbi inimestes huvi tekitada. Sageli kipub aga olema nii, et üks asi viib teiseni – nii kasvaski pisiprojektist mõne aja möödudes välja juba märksa suurem ettevõtmine, MTÜ Paita Mind.
Kui palju praegu teie hoole all kasse on ja kuhu nad kõik ära mahuvad?
Hetkel on MTÜ hoole all 50 kassi, kellest 33 on minu juures kassimajas ja ülejäänud hoiukodudes. Kassimajaks on oma vahenditest soetatud koduhoovi kaks aiamaja, mis tuleb talveks soojustada ning milleks püüan saada toetust kohalikult omavalitsuselt. Käisin hiljuti operatsioonil ja ei ole veel sedavõrd taastunud, et tagasi tööle minna, seepärast ei käi ka hetkel endal kõigest jõud üle.
Kas on ka mingi piir, kui palju kasse oled võimeline vastu võtma? Kui sageli üldse tuleb ette, et on vaja jälle uuele hoolealusele ruumi teha?
Piir on tegelikult juba mõnda aega tagasi ületatud. Iga uue tulija puhul mõtlen, et nüüd on tõesti kõik ... aga siis jälle ei suuda kedagi hätta jätta. Siinkohal on olnud väga palju abi mu hoiukodudest. Viimastel päevadel olen ka kassimajades mingit moodi lahenduse leidnud, et hädaga mõni hoiuline ära paigutada – tõstad kedagi või midagi natuke ümber ja jälle lahendus olemas. Aga hetkel on väga raske aeg kodude leidmisel, isegi kassipoegadele, sest kodukasside poegi on meeletult palju ja nad võtavad igasuguse võimaluse tänavakassipoegadel kodusid leida. Unistame vabatahtlikega päevast, mil inimestel tekib arusaam sellest, kui suurt rolli nende kodukasside paljunemine mängib tänavaloomade koju saamise juures ning kui palju võimalusi võtab iga teadlikult steriliseerimata jäetud kass varjupaikade ja turvakodude elanikelt. Veidi on inimeste teadlikkus küll kasvanud, kuid kodutuid loomi on siiski liiga palju ja aidata suudame vaid murdosa neist.
Kui palju on sinu hoole alla sattunud kasse, kellel on tegelikult kuskil omanik olemas? Mis põhjustel see tavaliselt juhtunud on ja kuidas neid aitad?
Üldiselt on kõik ikka tänavalt päästetud. Paar korda on õnnestunud kassipojad ära päästa uputamisest – olen veennud omanikku sellest koletuslikust plaanist loobuma lubadusega, et otsin poegadele kodud ja aitan emakassi steriliseerida. Hiljuti oli ka olukord, kus läksime appi memmele, kellele käis päästetud kasside pidamine üle jõu ja naabrite pidevate kaebuste tõttu oli tal juba oht ka kodust ilma jääda. Memmega koostöös tuli enamik kasse meie hoole alla ja olengi nüüd tegelenud nende ravimisega ning püüan nad järjest ka steriliseeritud-kastreeritud saada.
Praegu on sinu hoole all üks pisike kassike Titi, kes on juba mitu kuud hingamisraskustes tema ninast voolava vere- ja mädasegu tõttu. Kuidas Titi sinu juurde jõudis?
Väike vaene Titi tuli ise oma hädaga ühe maja hoovi abi paluma. Ta oli väga haige ja kõhn ning tema haiguse tõttu oli ta mitu kuud hoiukodus. Tema nina on kogu aeg mäda- ja veresegu täis ning tal on seetõttu väga tõsised hingamisraskused. Hoiukodus ta küll kosus ilusti, aga terveks ta pole vaatamata antibiootikumiravile saanud. Lisauuringutel selgus, et tema kopsudes on muutused ja nüüd vajab ta BAL-protseduuri. Selle protseduuri maksumus jääb 400 euro ringi ja ei kujuta ette, kuidas rahad kokku saame. Aga alla me ei anna ja pooleli ei jäta. Titi ise on haigusest ja kehvast enesetundest hoolimata ääretult sõbralik kassike ning tahab hirmsasti inimest katsuda ja kallistada.
Kuivõrd raske on võõra kassiga kontakti saavutada? Kas nad tunnevad ruttu ära, et sina oled ohutu ja tahad neid ainult aidata?
Mõne kassiga saavutab päris kähku kontakti, pelglikemaga läheb vahel aega nädal kuni kuu. Metsikutega pool aastat ja rohkem. Oleneb ka sellest, kui palju on aega konkreetse loomaga tegeleda. Kui neid on palju, siis paratamatult ei jõua kõigiga üksi tegeleda (30 kassi toitmine, hooldamine, sotsialiseerimine ja kassimajakeste koristamine võtab päris rohkelt aega). Näiteks üks minu oma kassidest oli täiesti metsik kolooniakass ja alles aasta hiljem sain talle esimest korda pai teha.
Palju ongi räägitud, et loomad tunnevad väga selgelt ära, kes neid abistab ja kiinduvad sellesse inimesse täielikult. On sul olnud olukordi, kus mõni loomadest justkui ei tahakski lahti lasta? Või ei tahaks sina lahti lasta?
Minu puhul paljud imestavad, kuidas sellega üldse tegelen. Ma kiindun peaaegu igasse looma hetkega ja mul on väga raske neid loovutada. Piisab silmsidest ja loom on mulle juba südamesse pugenud. Eriti hingelähedased on arad, pelglikud ja metsikud, sest enamik inimesi ei taha sellistele üldse võimalust anda. Võimalust näidata, kui imelised loomad nad tegelikult on. Üldiselt nutan iga hoiulooma loovutamisel, aga selliseid sõbralikke ja julgeid tegelasi on kergem loovutada.
Eelnevale jätkuks. Palju sul endal n-ö isiklikke loomi on?
Mul on endal kodus viis kassi ja kolm suurt koera. Kassid vanuses 2–14 ja enamik neist aastaid tagasi tänavalt päästetud. Koertest esimene on võetud kutsikana, teine kolmanda ringi koerana (ehk siis meie olime talle kolmas kodu) ja kolmas on päästetud poolteist aastat tagasi tänavalt.
Kuuldavasti on hoiukodudest ja vabatahtlikest suur puudus, abivajajaid loomi aga tohutu palju. Mis teeb hoiukoduks hakkamise ja selleks olemise nii raskeks? Kas sinule tuli see otsus pigem kergelt või raskelt?
Olen tahtnud aastaid hoiukoduks hakata, aga ei elanud varasemalt Eestis, nii et siis sain aidata ainult annetustega. Tegelikult oleks kindlasti hoiukodusid rohkem, aga paljudel puuduvad selleks eraldamise võimalused ja pereliikmete nõusolek. Muidugi on ka hoiuloomast loobumine päris raske. Paljud säästavadki end sellest loobumise valust ja ei hakka hoiukoduks, kuna emotsionaalselt on see päris laastav. Püüan ka endale kogu aeg sisendada, et selle võrra saab järgmise õnnetu tänavalt ära päästa. Ja siis mõtlengi, et kumb on olulisem – kas see, et loom saaks tänavalt ära päästetud, või see, et ma ei nutaks nii palju ... Loomulikult see, et loom tänavalt ära saab, kaalub üle. Mina nutan oma nutu korraks ära ja lõpuks on ju kõik hästi. Aga nendel hetkedel vihkan inimesi, kes oma lemmikuid hülgavad ja kelle tõttu on nii palju kodutuid loomi ja meie (hoiukodud jms) peame seda valu kogu aeg üle elama. Muidugi annab jaksu kodudest heade uudiste ja piltide saamine.
Mis on aga selle töö juures positiivset? Miks võiks inimene mõelda vabatahtlikuks hakkamise peale? Mida see annab?
Eelkõige see, et saab neid loomi aidata. See on imeline tunne, kui sind algul pelgav loom hakkab mingi aeg edusamme tegema ja laseb sind ligi, lubab pai teha. No ja saada pilte sellest, kuidas ta oma päriskodus õnnelik on – vot see on super! See tuletabki raskel hetkel meelde, miks ma seda teen ja on väärt kõiki raskusi.
Hoiukodusid aga tõesti napib, sest kodutuid loomi on kordades rohkem. Kuid kui igaüks meist aitaks elu jooksul kasvõi üht looma, siis ei oleks see tühi töö, nagu paljud arvavad. Ka üksi saab maailma päästa – üks loom korraga. Kokku oleks neid ju siis päris palju. Nagu öeldakse: "Ühe looma päästmine ei muuda maailma, küll aga muudab see selle looma maailma.”
Hoiukodude lood on reeglina väga kurvad – enamasti räägime ikkagi abivajajatest loomadest. On sul ehk kurbade sündmuste kõrval pajatada ka mõni lõbus või naljakas seik seoses mõne hoiukodu loomaga?
Nii suure hulga kassidega toimetamine on justkui täiskohaga töö. Kuidas leiad aega puhkamiseks?
Ega ma polegi väga puhata saanud pärast seda, kui sellega tegelema hakkasin. Oleneb ka sellest, kas kassimajas on mõni haigem, kes rohkem hoolt vajab – siis läheb rohkem aega. Näiteks on minu juures üks surmasüstist päästetud diabeedihaige kass, keda terve esimese kuu süstisin ja kelle veresuhkurt tuli igal hommikul ja õhtul kindlatel aegadel mõõta. Sain selle kuu ajaga kontrolli alla, siis oli päris hea tunne, kui sain järgmisel kuul vabamalt võtta. Mõõtsin iga teine päev ja süstima ei pidanud. Kui kõik on terved, pole muud kui hommikune ja õhtune koristus ja toidud jne. Aga hiljuti just pidin ühte kassi mitu korda päevas sundtoitma. Sellised ajad on raskemad, aga tuleb üle elada. Vahel on küll väga väsitav, sest hoolealuseid on palju, aga kui vaatad nende süütutele silmadele otsa ja näed edusamme või saad häid kodu-uudiseid, saad jõudu ja jaksad jälle. Väike puhkus teatud mõttes oli ka pärast seljaoperatsiooni paar kuud tagasi, kus mul käis abiline ja tegi kõik toimingud minu eest.
Kui nüüd keegi tunneb, et tahaks kuidagi sulle abiks olla. Millest MTÜ kõige enam puudust tunneb?
Alustaval väiksel MTÜ-l, nagu meie oma, mis majandab ainult minu oma vahendite ja annetuste abil, on kogu aeg millestki puudus – puhastus- ja desovahendid, kasside kratsimispuud, sest need lagunevad nii kähku, liiv, kvaliteetne toit ja muu igapäevaselt vajalik. Ilma toetusteta riigilt või kohalikelt omavalitsustelt on raske iga kuu rahalised vahendid kokku saada. Praegugi on paar raviarvet maksmata ja haigetega arstile minekud kohe ees. Ma ei ole ka väga tugev abi palumises, kuna alati tundub mulle, et teistel on ju ka raske ja abivajajaid on nii palju ning inimestel endalgi vähe. Kuid ilma annetajateta neid õnnetuid, tänaval oma elu eest võitlevaid kiisusid aidata ei saaks. Seega oleme kassitoa elanikega alati tänulikud, kui keegi saab abikäe ulatada. Ühtlasi annan meie Facebooki lehel regulaarselt aru laekunud annetustest ja kuludest – konto väljavõte on kõigile soovijatele nähtaval.
Kui sulle läks pisikese Titi lugu hinge, siis iga väike panus loeb. Nagu ütles perenaine ise: „Ühe looma päästmine ei muuda maailma, küll aga muudab see selle looma maailma.”
MTÜ Paita Mind
EE482200221068784118
Tutvu MTÜ Paita Mind tegemistega siin.
