Melissa jõudis kassituppa juba ammu, kuid leidis vahepeal kodu, mida koduks nimetada oli patt: kolmandal päeval ajas adoptiivpere ta meelega vannitoa aknast välja tänavatele. "Käisime tihti püügipuuri ja konservidega otsingutel, ent keda polnud, oli Melissa. Postitasime teda regulaarselt nii otsingute gruppi kui ka Pesaleidja lehele. Ei midagi," kirjeldab Pesaleidja vabatahtlik Kairit Pall.

Aasta ja 9 kuud hiljem ilmus Melissa aga päevavalgele. "Üks armas naisterahvas toitis pidevalt meie imeilusat Melissat ning märkas siis ühest grupist, et me otsime ja igatseme teda. Ta andis sellest meile teada, saatis pildid ja... See oligi Melissa!" jutustab Kairit.

Järgmisel hommik viidi naisele püügipuur, sama päeva õhtul oli Melissa käes. Kaks kuud taastus ta vabatahtliku juures oma seiklustest, sai taas vaktsiinid ning kolis siis taas kassituppa elama.

Nüüd leidis kass oma kodu. "Ühe armsa ja sooja noorpaari, kes oli igati võlutud meie pisut keerulisest kassist. Neid ei heiduta, et Melissaga näeb edusamme ilmselt mõne kuu pärast ning et see kõik võtab aega. Nüüd on me pisike preili oma kodus ja meie südamed rahul," ütleb Kairit.

Pesaleidja juhatuse liige Oliver Vainola nendib, et paraku juhtub vahel siiski, et kass tuuakse tagasi hoiukoju või kassituppa. "Me võtame meie loomad alati tagasi ehk meie loomadel on eluaegne garantii. Selliseid juhtumeid on aastas umbes kümme," täpsustab ta. "Samas on ette tulnud ka olukordi, kus kassist on loobutud ja kass on antud mujale varjupaika, kuigi meie loovutusleping seda keelab."

Olukordade ennetamiseks on Pesaleidjal ankeet, mida täites inimene saab seda loomavõtu korralikult läbi kaaluda, sest loom on pikaajalime kohustus. Lisaks tehakse ka leping ning kassi võtmisega kaasneb loovutustasu.