Ma sündisin Koplis ja veetsin oma esimesed iseseisvad elupäevad koos õdede-vendadega kingakarbis. Niisiis - pidin juba varakult õppima enda eest seisma ja teistest eristuma. Seda, et mina olen boss, mõistavad täna kõik minu pereliikmed. Kui Anna-Stina Kassiabist, kus ta vabatahtlikuna töötab, jälle mõne uue kodaniku meile hoida toob, siis teen ma tallegi esimesel võimalusel selgeks, kuidas asjad käivad.

Inimesed mulle meeldivad, sest nad annavad mulle süüa ja mängivad minuga nöörimängu. Ahh, kui see nöör ikka eest ära jookseb, on adrenaliinilaks garanteeritud. Muidugi saan ma kõik nöörid alati kätte, sest ma olen lihtsalt nii kiire. Sülekass ma ei ole, see on minu jaoks liiga alandav. Ometi meeldib mulle inimeste tähelepanu ja kui nad on kodust pikalt ära olnud, siis olen alati esimene, kes neid uksel tervitab.

Mulle õudselt meeldib väljas käia ja toas meeldib mulle tegelikult ka väga olla. Kui Anna-Stina viitsiks ust tihemini lahti teha, siis ma ainult edasi-tagasi käiksingi. Kahjuks pean inimeste laiskusega leppima ja käima väljas ainult nii sageli, kui nemad suvatsevad mind õue lasta. Näiteks öösiti nad mulle ust lahti ei teegi, ka minu pikk ja häälekas küsimine ei aita. Nüüdseks olen õppinud, et pole mõtet paluda, kuskilt läheb ka minu taluvuse piir.

Kui ma parasjagu õue ei viitsi minna, siis leban aknalaual ja jälgin hoovis toimuvat. Sealt on ka naabrikassidega kõige parem suhelda. Neid ma pigem paika ei pane, pole lihtalt vajadust, mis ma neist ikka tülitan. Teiste hoovikasside vastu, muide, aitab hästi ka auto alla pugemine.
See oli lühikokkuvõte minu elust ja mu parimatest omadustest. Lõpetuseks võin veel lisada, et minust lahedamat kassi pole Te veel kohanud!

Kojujõudnu: 4-aastane kass Robert
Millal: 2011. aasta suvel
Kust: Tallinna Loomade Varjupaigast
Kuhu: Anna-Stina koju
Roberti amet: pereliige

Eestis on hetkel ligi 2500 varjupaiga looma, kellel ei ole oma kodu ega hoolivat omanikku. „Jõudsin koju“ Facebooki lehekülje eesmärk on näidata läbi reaalsete lugude, kuidas varjupaikadest ja hoiukodudest võetud või tänavalt leitud loomadest on saanud kõige paremad, ustavamad ja siiramad kaaslased!

See lehekülg annab ka professionaalset nõu, kuidas leida varjupaigast just endale kõige sobilikum kaaslane ning kuidas aidata, kui märkad tänaval hulkuvat looma.

Kui meil õnnestub nende lugude abil veenda kasvõi paari inimest minema varjupaika, et endale sealt sõber leida, siis on see leht meie silmis täitnud oma eesmärgi.

Kersti Kalberg, Triin Tohver