VIDEO JA FOTOD | Doonorkass Kretu päästis rängalt haige kasuvenna onu Leo elu

 (15)
VIDEO JA FOTOD | Doonorkass Kretu päästis rängalt haige kasuvenna onu Leo elu
Viletsa tervisega tänavakass onu Leo ootas veidi, enne kui lubas Fideelial end esmakordselt sülle võtta

Mul ei olnud kavas neljandaks kassiks võtta metsikut FIV-positiivset kuldses keskeas eluvenda, saatusel olid aga teised plaanid. Onu Leo oma haigustega oli ideaalne surmasüstikandidaat. Varjupaik ei pidanud tema sotsialiseerumist tõenäoliseks, niisiis jäi mul üle võtta onu Leo päriseks endale. Ilma meie ainsa kassitüdruku Kretuta poleks ta praegu enam elus.

Kõik algas sellest, et kolisime tunamullu sügisel abikaasaga Põhja-Tallinna ja avastasime oma uue elukoha lähedalt seltskonna tänavakasse. Paljud mu tuttavad tegelevad kodutute kassidega ning seepärast tean, kui terav on meie riigis kassiprobleem. Inimesed lasevad oma kassidel paljuneda, kuid kassipoegi on rohkem kui neile kodusid jätkuks. Nii tekivad kolooniad, kus kassid nälgivad, kannatavad haiguste käes ja surevad piinarikkalt paari aasta vanusena. Metsiku onu Leo lisandumise ajal oli mul juba kolm kassi: Buffy, Pontsu ja Kretu. Buffy on leitud maanteekraavist, Pontsu püüdsin Tartu tänavatelt, kus ta sünnist saadik oli virelenud ja Kretu jõudis meieni Paljassaare varjupaiga kaudu, kuhu ta oli toodud Tondilt.

Seotud lood:

Arvan et võisin onu Leod esmakordselt näha juba hilissügise hallis udus, mil ta hoovides hulkudes endale toidupoolist otsis. Onu Leo oli sarnaselt oma kaaslastele väga arg ja hoidis inimestest eemale. Aeg läks, lumi sadas maha, kuid kassid ei kadunud kuhugi. Kevadöid saatsid kassipulmade hääled ja varjupaigad täitusid kassipoegadega. Kui ilmad soojenesid, leppisin Paljassaare varjupaigaga kokku, et proovin nende püügipuuriga kasvõi ühe seiklejatest kätte saada. 2019. aasta maikuus see ka õnnestus. Kinni püüdsin tõepoolest vaid ühe neist paljudest ja see õnnelik oli Metsik onu Leo.

Metsik onu Leo pärast puuri püüdmist

Metsikute kasside püüdmiseks on spetsiaalsed puurid, kuhu pannakse sööt. Kui kass sööma läheb, astub ta teatud koha peale ja puuriuks langeb kinni. Metsik onu Leo näitas juba algusest peale oma tõelist palet: talle on toit üks tähtsamaid naudinguallikaid ja nii ta end puuri sööma unustaski, kuni kinni kukkus. Seda nägid pealt ta kaks ettevaatlikumat kambajõmmi. Jooksin lähemale, et oma saak üle vaadata. Hall triibik nagu arvata võiski! Onu Leo piidles mind puurist suurte imestunud silmadega ega teinud piuksugi. Ütlesin: „Ära muretse, kõik saab korda!“, helistasin varjupaiga auto onu Leole järele ja ta viidi kongis minema nagu kurjategija. Kõikjal haljendas värske hein, „Teeme ära!“ kampaania vabatahtlikud olid narkarite süstlad ja muu prahi äsja ära koristanud, ööbikud laksutasid ja ma tundsin end ühtaegu õnneliku ja õnnetuna.

Mul ei olnud plaanis neljandaks kassiks võtta metsikut FIV-positiivset kuldses keskeas eluvenda, vaid tahtsin lihtsalt tänavakasside probleemi leevendada. Saatusel olid aga teised plaanid. Peale püüdmist elas onu Leo kaks nädalat varjupaigas karantiinis. Kuna röövisin ta vabaduse, ei suutnud ma teda ilma hooleks jätta vaid hoidsin varjupaigaga sidet. Mulle öeldi, et onu Leo on kogu elu tänaval veetnud ja metsik. Ta ei oskavat kasutada liivakasti ja ükskord olevat ta varjupaigast põgeneda püüdnud. Ohtlik olevat puhastada onu Leo puuri: ta võivat kallale tulla.

Pere teised kassid Buffy ja Pontsu maadlemas

Kõige tipuks tehti kindlaks, et onu Leo on FIV-positiivne. Kasside FIV on nagu inimeste HIV: immuunsuspuudulikkus, millega haigused hakkavad külge ega taha ära minna. Tänavakasside hulgas on FIV väga levinud. FIV nakkab põhiliselt hammustushaavade kaudu. Varjupaigas, kus on palju kasse koos ja nakkusoht suur, ei taheta FIV-kasse teiste hulka lasta. Kui FIV-kassile mingi aja jooksul kodupakkumisi ei tule, võib teda oodata eutanaasia. Metsikute kassidega on sama lugu: kuna varjupaikades ei ole ressurssi, et palgata töötajaid, kes pühenduksid kasside sotsialiseerimisele, ollakse valiku ees: kas hoida selliseid kasse eluaeg puuris või panna nad magama. Kuna puuris pidamine ei ole loomasõbralik, saavad metsikud kassid, kellele ei ole huvilisi, surmasüsti. Lihtne on süüdistada varjupaikade töötajaid julmuses, kuid pigem tuleks ühiskonnal tervikuna peeglisse vaadata. Varjupaigas tegeldakse puuduliku loomapidamiskultuuri tagajärgedega.

Onu Leo oli järelikult ideaalne surmasüstikandidaat. Ma ei püüa kasse selleks, et neid tappa, seega varjupaika jätta ma teda saanud. Alguses proovisin onu Leod Facebookis teistele sokutada, aga kes sooviks keerulise mineviku ja viletsa tervisega metsikut täiskasvanud kassi, kui väljas rõkkab kevad ja põõsaalused kubisevad kassipoegadest, vali millist tahad? Hakata hoiukoduks, sotsialiseerida onu Leo ja leida talle uus kodu? Varjupaik ei pidanud Metsiku onu Leo sotsialiseerumist tõenäoliseks, niisiis jäi mul üle võtta onu Leo päriseks endale.

Mõeldud, tehtud. Asutasin uustulnuka oma ateljeesse, kuhu sõbra abiga talle puuri püsti panime. Metsikut looma ei saa ju lahtiselt hoida. Kavatsesin temaga esialgu väga ettevaatlikult läbi puurivõre tutvuda. Onu Leod oma kassidega kokku lasta ei tulnud mul pähegi, sest kartsin, et metsikuna võib ta mu kasse hammustada ja neile FIV-i edasi anda. Tulevik tundus tume. Mõtlesin, et puuri puhastades pean kandma küünarnukini ulatuvaid pakse kindaid ja maski, et end looma hammaste ja küünte eest kaitsta. Ees ootas pikk põuane suvi.

Ateljees varjas onu Leo end alguses maalide ja lõuendite taga

Hakkasin iga päev ateljees käima, et maalimise kõrvalt kassi eest hoolitseda. Esimesel päeval lasin tal rahus uue eluga kohaneda. Varjupaigas saavad loomad põhjaliku arstliku ülevaatuse ja sealse arsti sõnul oli kassi tervis enamvähem korras, kui FIV välja arvata. Lisaks munadele oli elumehel eemaldatud paar hammast. Mälestusena tänavaelust ilutses sabal piklik arm ja keelest oli tükk väljas.

Järgmisel hommikul ateljeesse naastes olin valmis kõige hullemaks. Arvasin, et liivakasti sisu on mööda puuri laiali, ajalehed puruks rebitud ja vesi kausist maha aetud. Oma hämminguks aga leidsin, et kõik oli korras ja kass sihtotstarbeliselt liivakasti kasutanud. Koristamise ajal ei püüdnud loom ei rünnata ega põgeneda vaid kössitas nurgas. Ta kartis inimhäält: kui rääkisin, hakkas üle keha värisema. Et onu Leod inimhäälega harjutada, lugesin talle Vikerkaart.

Kolmandal päeval sirutasin esimest korda käe onu Leo poole ja tegin talle pai. Ta ei tõmbunud eemale vaid nautis. Neljandal päeval võtsin ta sülle ja sellest ajast peale oleme lahutamatud.

Esimene pai onu Leole

Varjupaigatöötajad ei suutnud uskuda, et metsloomast oli saanud üleöö sülekass: „Oled midagi väga õigesti teinud,“ öeldi, aga ma ei teinud midagi vaid lihtsalt olin mina ise: lugesin, maalisin, koristasin, toitsin ja lasin kassil omas rütmis kohaneda.

Onu Leo sai puurist välja ja hakkas kunstnikupõlve maitsma. Kui mõni teine kunstnik mulle külla tuli, peitis Leo end maalide taha. Mu algne hirm, et ta võib teostele pissida või lõuendeil küüsi teritada, oli alusetu. Onu Leo käitus eeskujulikult. Ühel päeval oli seni nimetule kassile sündinud nimi: Metsik onu Leo. Metsik iroonilises mõttes ja onu Leo minu kadunud onu Leo mälestuseks, keda kass näojoonte poolest meenutab. Pealegi on Leo teine tähendus ka lõvi ja tõepoolest sarnanebki meie onu Leo suurele ja tugevale lõvile.

Peale jaanipäeva kolis onu Leo minu juurde koju ning tutvus Buffy, Pontsu ja Kretuga. Lõvikutsikas osutus täiesti vägivallatuks. Isegi kui keegi kassidest Leod lõi, ei löönud ta vastu vaid istus ja vaatas kaklejale hämmastunult otsa. Nakkusoht oli sellega päevakorrast maas.

Teised kassid ei sallinud alguses onu Leod. Nad ootasid kolmekesi nurga taga ja kui onu Leo välja ilmus, kähistasid ja tatistasid kooris. Eks nad tunnetasid ohtu, kuna esiteks oli uus poiss neist suurem ja tugevam ning teiseks sõi ta kõigi kausid tühjaks. Toit on onu Leo kirg. Piisab, kui kutsuda kedagi sööma, kui Leo täistuuridel kohale kappab. Pole muret, kui teised kassid toitu järele jätavad, sest onu Leo sööb kõik ära.

Kretust sai pere kass ja politseinik, kui ta peremehele varjupaigas musi andis

Aja jooksul võtsid Pontsu ja Kretu onu Leo omaks, kuid Buffy vihkab teda siiamaani, rõõmustades iga kord, kui onu Leo kliinikusse läheb ja kurvastades siiralt, kui ta koju saabub. Võib liialdamata öelda, et Buffy ootab onu Leo surma. Kretu ja onu Leo suhe kujunes aga palju keerukamaks. Kretu on meie ainuke tüdrukkass, aga kuna nad kõik on sooneutraalsed ehk siis lõigatud, ei tee nad sel tasandil vahet. Küll aga tundus onu Leo ainsana taipavat, et Kretu on tüdruk. Onu Leo oleks väga soovinud Kretuga hästi läbi saada. Ta saatis daami poole tihti unistavaid pilke ja ümises vaikselt: „Njäu!“. Kretu ei teinud väljagi vaid kattis onu Leo läheduses oma nina sabaga ja turtsatas põlglikult. Ilmselgelt ei tahtnud ta sellest räpakollist midagi teada. Hiljem võttis väike Kretu suure onu Leo oma kaitse alla ja päästis ta elu.

Kretul on ka teine nimi: Politsei. Ta on võtnud endale korrapidaja kohustuse. Kui teised maadlevad, tormab Kretu vahele ja püüab neid lahutada. Kõige imetlusväärsem seejuures aga on erapooletus ja õiglustunne, millega Kretu ka paljudele inimestele silmad ette annab. Selgitanud välja, kes alustas, annab ta käpahoobi ainult süüdlasele ja jätab teised puutumata. Kui Kretu ei tea, kes alustas, puurib ta kolme poissi oma hüpnootilise pilguga, seni kuni süüdlane end ise üles annab ja auga karistuse vastu võtab või saab igaüks profülaktilise tutaka.

Elupäästja Kretu

Ühel päeval tegi Buffy koledaid hääli ja lõi onu Leol nina veriseks. Nagu öeldud, ei ole Kretul soosikuid: isegi kui onu Leo on tema arvates mõttetu uulitsapoiss, on tal teistega võrdsed õigused ja ta väärib kaitset ebaõiglase kohtlemise eest. Buffy teguviis ei jäänud karistuseta ja nüüd mõtleb ta mitu korda, enne kui onu Leod kiusata julgeb.

Hilissuvel tekkis onu Leol nohu: alguses väike ja märkamatu, siis aga juba ähvardav, verine ja põletikuline. Antibiootikumid ei aidanud ja onu Leo saadeti ninavähi kahtlusega Loomade kiirabi kliiniku uuringutele. Kompuutertomograafia pilt näitaski suurt massi onu Leo ninakoopas ja me olime sügavalt mures. Onu Leo tegi läbi keeruka operatsiooni, kus tal avati otsmikuurge ja võeti koeproove. Ootasime hirmuga analüüsitulemusi. Onu Leo taastus vintsutustest kiiresti, nohu jäi lõpuks üle ja õnneks kasvajat ei leitud. Halb uudis oli, et onu Leo näopiirkonna luustik on saanud ägeda põletiku käigus pöördumatult kahjustada ja hakkab talle tulevikus hädasid põhjustama. Ärritunud limaskestad koos hõredaks kulunud luudega on soodne keskkond kasvaja tekkeks.

Hiljuti jõudiski see „tulevik“ kätte. Onu Leo jäi nõrgaks ja isutuks, ninast tuli verd ning oli aeg teda uuesti kasvaja asjus kontrollida. Seegi kord ei leitud vähki, kuid meie ehmatuseks tuli välja, et onu Leod on tabanud raskekujuline aneemia ja trombotsütopeenia. Vere asemel voolas ta soontes vesi. Et oli nädalavahetus, mil tavapärased loomakliinikud ei tööta, toimetasime onu Leo loomade kiirabi kliinikusse. Sealsed arstid olid temaga juba tuttavad ja võtsid ta kohe statsionaari. Tohtrite sõnul oli onu Leo kriitiliselt eluohtlikus seisundis ja vajas kiiresti vereülekannet, kuid siis äkki tekkis probleem: kust leida doonorkass?

Doonor ja haige. Õiglustundega Kretu loovutas kehvveresusega onu Leole osa enda verest

Tuli välja, et erinevalt doonorkoertest ei ole piisavalt doonorkasse. Doonorkassidele on kindlad nõuded: kaal alates 4,5 kg, regulaarselt vaktsineeritud, terved, alla 8 aasta vanad, tubased ja saama regulaarselt ussirohtu. Kõige tipuks peavad veregrupid sobima. Kõigi arstide isiklikud kassid olevat juba tublid doonorid, kes on juba hiljaaegu verd loovutanud ja seetõttu veel taastumas. Laupäeva õhtul Facebookis doonorkassi otsida oleks riskantne võidujooks surmaga.

Äkki plahvatas mul elupäästev mõte: Kretu-Politsei oleks ideaalne doonor! Rallitasime koju, haarasime Kretu ja olime peatselt kliinikus tagasi. Aega viitmata kadusid arstid Kretuga protseduuriruumi. Kui selgus, et veregrupid sobivad, jäi vaid üks asi, mille pärast muretseda: kas onu Leo organism võtab võõra vere vastu või tekib anafülaktiline šokk ja Leo sureb? Olles arstidega teinud kõik, et onu Leo elu päästa, jäi lõplik sõna Kassijumalale. Ootus. Vaatad ringi, maailm on justkui sama, aga ei ole ka. Millal see juhtus, et hakkasin sagedamini viibima loomakliinikus kui ateljees?

Kassijumal oli meile armuline. Pärast tundide viisi närveerimist saime tohtrilt hea uudise, et vereülekanne õnnestus ja onu Leo elu ei ole enam ohus.

Hetkest, mil onu Leo soontes hakkas voolama Kretu-Politsei veri, sai paranemine hoo sisse. Enne ei jaksanud Leo isegi seista, söömisest rääkimata, ja kui juba onu Leo ei söö, on midagi väga valesti. Kretul oli kindel plaan, kui ta varjupaigas mu abikaasale kukile ronis nagu tahaks sinna igaveseks jääda. Kretu eluülesanne oli juba tollal saatuseraamatusse raiutud ja ta valis meid välja. Kretu-Politsei abita poleks onu Leod tõenäoliselt enam meie hulgas.

Onu Leo pidas rasket võitust elu ja surma peale ning jäi Kretu abiga võitjaks

Ehkki onu Leo sattus minu juurde täiesti plaaniväliselt ja on oma nõrga tervisega palju südamevalu põhjustanud, ei kahetse ma oma otsust hetkegi. Onu Leo on kõige heasüdamlikum metsik kass maailmas. Elu kassidega on täis väljakutseid, kuid toob samas esile omadused, mida ei teadnudki endal olevat. Kassid on mind muutnud palju kannatlikumaks, kaastundlikumaks ja hoolitsevamaks. Nende heaolu on minu jaoks esikohal. Sedasi õnnestub mul ehk natukenegi korvata inimliigi poolt korda saadetud ülekohut loomade suhtes.

Onu Leol ei ole kunagi varem oma kodu olnud ja meie juures on ta esimest korda elus hoitud ja õnnelik. Jätkugu seda kauaks! Täname südamest kõiki, kes sel raskel teekonnal meile toeks on olnud.

Kommentaar

Anu Poopuu, loomade kiirabi kliiniku arst:

Nende pooleteise aasta jooksul, mil oleme kliinikus vereülekandeteenust pakkunud, on meil doonorkasse päris tihti vaja läinud. Juhtub, et neid vajatakse mõnel korral kuus, kuid tuleb ette, et ka mõnel korral nädalas. Põhjuseks on kas traumad, välja ravimata nakkused või ägenenud kroonilised haigused, mis tekitavad aneemia.
Doonorid leitakse üldiselt tuttavate ja nende tuttavate kaudu. Ka meie enda kassid on sageli doonoriteks. Kui väga häda käes on, hõikame sotsiaalmeedias appikutse välja.
Kuna meie kliinik profülaktikaga ei tegele, on meil raske leida võimalust andmebaasi loomiseks. Püüame loomaomanikele siiski öelda, et nad laseksid kindlaks teha looma veregrupi, et see andmebaasi alles jääks.