Kõik loomade varujupaigad on otseselt suuremate organisatsioonide juhtimise all.

Vale. Clevelandi loomakaitseseltsi direktori Ayse Dunlapi sõnul on see vale arusaam. Enamik päästekeskuseid ja varjupaiku tegutseb üksnest ümbritsevate kogukondade annetuste ja grantide toel.

Kõik kojuvõtmiseks saadaolevad varjupaigaloomad on vanad.

Vale. Varjupaigast on võimalik leida igasuguses vanuses lemmikuid.

Varjupaiga töötajad ei tea piisavalt lemmikloomade kohta.

Vale. Varjupaikade töötajad on üldiselt üsna teadlikud ja kujutavad endast tihtipeale varjupaiga suurimat ressurssi. Näiteks sageli töötavad varjupaikades vabatahtlikena väga sügava huviga loomafanaatikud, veterinaartaustaga inimesed ja treenerid. Nad tunnevad lemmikloomade iseloomu ja temperamenti. Seda, mis neile meeldib või ei meeldi ja kuidas erinevates olukordades looma heaolu tagada.

Loomade varjupaigas on ainult kassid ja koerad.

Vale. Sageli võib varjupaigast leida ka küülikuid, samuti erinevaid väiksemaid närilisi. Isegi papagoisid võib sealt leida.

Varjupaigaloomad on tavaliselt üsna räpased.

Vale. Nad võivad varjupaika tulles näha välja nagu kaltsakad, kuid nad säravad rõõmust pärast seda, kui nad on puhtaks pestud ning vajadusel terveks ravitud. Loomad on vaktsineeritud ja steriliseeritud või kastreeritud. Vabatahtlike ülesanneteks on loomade tervise ja välimuse eest regulaarselt hoolitseda. Tasub ka meeles pidada, et tegemist on siiski loomadega, nii et iseloomulik lõhn on neile omane.

Varjupaigast on looma võtta kallis.

Vale. See võib olla küll veidi subjektiivne, kuid tuleb meeles pidada kõike, mida varjupaik looma heaks teinud on. Neil kulus aega ja raha looma varjupaika toomiseks, talle eluaseme ja toidu pakkumiseks. Lisaks on märkimisväärse tähtsusega ka looma ravimisele ja heaolu tagamisele kulunud panus. Kui otsustad looma varjupaigast võtta, siis annad ta elule uue võimaluse.

Varjupaiga loomadel on tavaliselt käitumisprobleemid või neil on mõni muu häda küljes.

Vale. Dunlopi sõnul “arvavad inimesed tihtipeale, et loomadel on midagi viga. Mõttemall on selline, et nad poleks ju varjupaigas, kui nendega kõik korras oleks. Enamik neist, kes varjupaika jõuavad, on imetoredad ja perele sobilikud lemmikloomad. Mõnedel koertel võib tõesti esineda koolitus- ja käitumisprobleeme, kuna nende esimene omanik ei osanud neid õigesti treenida või ei taganud looma heaolu. Seda juhtub siiski üsna harva.” Iga loom vajab koolitust ja regulaarset veterinaari järelvalvet.

Sa ei tea kunagi täpselt, mis looma sa varjupaigast saad. Sul ei ole võimalus teda tundma õppida.

Vale. Dunlapi sõnul on paljudel juhtudel potentsiaalne adopteerija looma kojuviimiseks valmis tükk aega enne seda kui varjupaik! Sa võid oma välja valitud lemmikut mitu korda külastada enne, kui sa ta koju viid. Samuti saad nõu pidada ka varjupaiga töötajatega, kuni tunned, et nüüd on õige hetk loom koju viia.

Loomade varjupaigad on nukrad kohad.

Vale. Muidugi sõltub palju sellest, kuidas olukorda vaadelda. Mõned inimesed lähevad varjupaika ja näevad seal neile otsavaatavaid segaduses nägusid. Aga kujutle, kui need näod oleksid ilma ühegi sõbrata külmal tänaval, kus neil pole midagi süüa ja ühtegi kohta, kuhu peitu pugeda. Seal ei kanna keegi nende eest hoolt. Varjupaigas elavatel loomadel on soe magamiskoht ja toit nina all. Nende eest hoolitsevad varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud, kes kõik teevad seda tööd sellepärast, et nad armastavad loomi ja annavad endast parima, et neid aidata.

Allikas: petmd.com