Ära lase end kirevatest siltidest petta: milliseid aineid peaks koera toit tegelikult sisaldama?

Iga lapsevanem teab üsna täpselt, mida ja kuidas oma lapsele söögiks pakkuda. Ükski ema ei toida oma last suvalise toiduga, samamoodi peaks iga lemmiklooma omanik suhtuma oma lemmiku toitmisesse. Ilmselt pole vaja üle rõhutadagi, kui oluline on täisväärtuslik toit lemmiku jaoks – alustades tugevast tervisest ja lõpetades hea enesetundega – kuid millele peaks loomatoidu juures tähelepanu pöörama? KIKA Eesti juht Ksenia German toob välja peamise, mida ja miks jälgida enne toidu ostmist selle koostisosade juures.

Kuidas koostisosade loetelu lugeda?

Tootesildi lugemine on mõnes mõttes kunst omaette, seda nii inimestele mõeldud toidutooteid uurides kui ka loomatoitu valides. Loomatoidu tootjad ei ole alati kõige läbipaistvamad selles osas, mida nende tooted täpselt sisaldavad ja millistes proportsioonides, see on osaliselt seotud ka puudulike regulatsioonidega ehk tehakse nii palju, kui on nõutud. Nutikamad loomaomanikud peavad lugema ridade vahelt, et saada teada, mida sööt sisaldab.

Mistahes toidu koostisosade loendi vaatamisel, olgu see siis inimtoiduks või koertele, tuleb meeles pidada ühte põhireeglit. On ette nähtud, et koostisosade loetelu tuleb alustada suurima sisaldusega toiduainest, jätkata suuruselt teise toitainega jne. Kindel on see, et kõrge kvaliteediga koeratoidus loetletud esimene koostisosa on kõrge proteiinisisaldusega, tõenäoliselt lihast pärinev valk.

Need koostisosad, mis jäävad loetelus tahapoole, on madala sisaldusega. Kasulik nipp on siinkohal otsida sildilt soola või kaaliumkloriidi ja kui mõni koostisosa esineb loetelus pärast seda, on selle sisaldus tõenäoliselt vähem kui 1%.

Tuleb arvesse võtta siiski seda, et see puudutab enamasti toiduaineid ja mitte lisandeid, lisatud vitamiinid ja mineraalid on märgitud eraldi. Üldjuhul piisab vitamiinide ja mineraalide puhul väga väikestest kogustest, et oma eesmärki täita.

Põhilised mõisted, nende tähendused ja selgitused

Koera- ja kassitoidu siltidel kasutatakse tihti väljendit „inimtoiduks kõlbulikud koostisosad", mis on eelnevalt töötlemata ja sobivad inimtoiduks. Loomsed (kõrval)saadused on aga ebamäärased lihaallikad, mis võivad, aga ei pruugi sobida inimtoiduks. Kuivatatud liha sisaldab ca 10% vett, mis tähendab, et 90% on väärtuslik toitaine - värske liha sisaldab aga 70% vett, seega on sama kogus kuivatatud liha toiteväärtus tunduvalt suurem kui värske liha puhul. Lihajahud on kontsentreeritumad valguallikad, sisaldades vähem vett, kuid ideaalis võiks menüüs olla nii lihajahu kui ka värske liha allikat.

Teraviljavabades kuivtoitudes on teravili asendatud koostises marjade, köögi- ja puuviljadega, mistõttu on need kergesti seeditavad ja sobivad tundliku seedimise korral. Teravilja ehk maisi, nisu, otra jne lisatakse paljudesse koeratoitudesse, paraku on mais ja nisu madala toiteväärtusega ja nende omastamine on raskem, samas on nad kõige sagedasemad koostisained odavuse ja kättesaadavuse tõttu, aga eelistada tuleks pigem riisi sisaldavaid toite.

Rasv annab energiat ning aitab hoida rakud, närvid ja lihased tervena - samas, mida kõrgem on toidu rasvaprotsent, seda vähem tuleks seda loomale anda. Kiudainete sisaldus toidus võiks jääda alla 4,5%, samas on neid vaja, et tagada seedimises osalevate bakterite elutegevus. Tuhk ehk anorgaaniline aine näitab mineraalainete hulka, mille sisaldus kvaliteetse toidu puhul peaks olema alla 10% ning kasside puhul võiks soovituslik tuhasisaldus olla suisa vähem kui 7%.

Valguallikas on aga olulisim kriteerium, mille põhjal toitu valida, seega nagu varem öeldud, peaks koostise esimene komponent olema alati loomne valk ehk kana, lõhe, kalkun või vastavad lihajahud. Toorproteiini ehk valgu sisaldus peaks toidus olema vähemalt 18%.

Miks on täisväärtuslik valk tähtis?

Nüüd, kus on pisut selgem, millise loogika alusel on loetletud koostisosad, tuleks süveneda sellesse, miks peaks täisväärtuslik valk olema põhiline koostisosa? Ja mida see endast täpsemalt kujutab?

Säilitamaks tervislikku eluviisi ja aktiivsust ning haiguste vastu võitlemiseks vajavad koerad 20 erinevat aminohapet. Koerad suudavad sünteesida neist aminohapetest 10, kuid ülejäänud 10 peavad nad omandama oma toidust. Kust aga aminohapped tulevad? Proteiinist ehk valgust.

Seetõttu on valk koera dieedi vajalik osa. Ilma selleta ei pea koer vastu. Sama lugu kehtib kassiga - proteiin on ka kaslaste peamine energiaallikas ja erinevalt koertest ei saa kassid kunagi olla täielikult taimetoitlased. Valgusisaldus peab olema kassi menüüs veel suurem kui koertel.

Koostisosade loetelus peaks jälgima, et ei oleks kirjeldatud umbmääraseid lihaallikaid (loomsed saadused, kala kõrvalsaadused, linnuliha jms) ning esimeseks komponendiks ei tohiks olla taimne valguallikas - nii kassid kui koerad omastavad eelkõige loomseid valke.

Miks seda kõike jälgima peaks? On oluline teada, et toitudes sisalduvad ained võivad mõjutada kaalu - põhjustada kehakaalu langust või ülekaalulisust. Toidud, mis on täis soola ja rasva, on küll parema maitsega, aga põhjustavad ülesöömist ja mõjuvad kehakaalule negatiivselt. Rõhku peab pöörama tasakaalustatud toitumisele, kindlasti ei tohiks liialdada maiuste andmisega ja vältida tuleks piiramatut ligipääsu toidule. Toiduained mõjutavad isegi karva värvi - näiteks annab peet karvkattele punast tooni jne. Toitumise abil saab karvkatte värvust muuta intensiivsemaks, nii tumedakarvalistel kui ka lumivalge karvkattega lemmikutel.