Austraalia lambakoer - koer, kes polegi Austraaliast pärit


Austraalia lambakoer - koer, kes polegi Austraaliast pärit
Foto: Wikimedia Commons

Austraalia lambakoer ei ole Austraalia koeratõug nagu nimest eeldada võiks, vaid selliseks nagu me seda tõugu tänapäeval teame, on aretatud USAs. Enimlevinud info põhjal viisid Hispaania baskid 1800ndate lõpul lambaid Lääne-Ameerikasse. Lammastega koos tulid ka väikesed “sinised” (blue merle) lambakoerad. Kuna need koerad saabusid Austraaliast, nimetati nad austraalia lambakoerteks.

Austraalia lambakoer ehk aussie hakkas populaarsust koguma pärast Teist maailmasõda. Tänu rodeotele, hobushowdele ja Disney-filmidele populaarsust kogunud tõug on üks uuemaid karjakoeri. 

Austraalia lambakoera ei tasu segi ajada austraalia karjakoeraga – need on kaks täiesti erinevat tõugu. Austraalia lambakoera kohta on ka arvatud, et see on segavereline collie või bordercollie. Kenneli Peak River omanik Marge Perri räägib, et on olnud juhuseid, kus vastutulev inimene uurib, mis tõuga tegemist ja pärast omaniku seletust raputatakse pead ja usutakse ikka, et tegemist on segaverelise koeraga.
“Ja nudisabaga sündinud koerale pole ka liiga tehtud ja saba maha lõigatud,” lisab Marge.

Marge Perri ja austraalia lambakoerad

Marge otsis endale õiget tõugu mitu aastat. Lapsepõlves oli tema peres olnud collie, koerad on talle hingelähedased olnud kogu aeg. Umbes 4,5 aastat tagasi nägi Marge ühel koertenäitusel red-merle (puna-marmor) värvi austraalia lambakoera. Kuigi ta ei teadnud, mis tõuga täpselt tegu, hakkas koer talle meeldima, ja ta püüdis selle tõu kohta rohkem teada saada.“Paljude välismaiste koertekasvatajate seas on Eesti Venemaaga võrdses staatuses, ja Venemaale niisuguseid koeri ei müüda,” kinnitab Marge. “Minu jaoks oleks see koer olnud päris esimene oma koer ja kasvatajad soovisid, et austraalia lambakoera jaoks oleks kogenenum koeraomanik, sest tegemist ju ikkagi aktiivse tõuga.”

Seotud lood:

Pärast aastast otsingut koer leiti, ja et kutsikat saada, pidi Marge terve perega Rootsi sõitma, et ennast ja pereliikmed kasvatajale ette näidata. “Juhtus, et üks lastest ei saanud kaasa sõita,” meenutab Marge “mille peale kasvataja ütles, et tulge siis teine kord. Kõik oli väga karm ja konkreetne, kuid minu huvi selle koera vastu aina kasvas.”

Rootsis oli Marge lõplikult kindel, et see on tema koer ja tema tõug. Ja õnneks leidis ka kasvataja, et aussie sobib neile. 

Praegu võib Marge uhkusega öelda, et tema on just see inimene, kes esimese austraalia lambakoera Eestisse tõi. Marge sõnul oli küll teada paar soomlast, kes Eestis õppisid või töötasid ja omasid austraalia karjakoeri.

Kas selline kadalipp ja 3,5 aastat koeraomaniku elu on ennast õigustanud? “Kindlasti, minu elu muutus küll pärast Tinny saabumist 100-protsendiliselt positiives mõttes.”

Marge kenneli nimi on Peak River. Juba enne koeravõttu oli Marge kindel, et kui tal kunagi oma kennel on, siis peab selle nimes olema sõna “peak” (eesti k tipp, haripunkt), midagi kõrget. Esialgu hakati kõrgele“ külge panema sõna “pilv” või “pilveke”. Veidi hiljem leiti, et “jõgi” ehk “river” sobib kõige paremini.

Välimus

Aussied on erinevad nii oma olemuselt kui välimuselt. Kui mõne teise tõu puhul võib tunduda, et üks koer on teise koopia ja ainult nende omanikud teevad neil vahet, siis kahte ühesugust aussiet on raske leida. Erinevused algavad kõrvade asendist, turjakõrgusest, silmavärvist, saba pikkusest... Ka kõik kolm Eestis olevat täiskasvanut koera on täiesti erinevad.

Austraalia lambakoer on hästi proportsionaalne, keskmise suurusega ja keskmiselt tugeva luustikuga, varieeruva ja individuaalse värvusega. Ta on tähelepanelik ja elav, nõtke ja vilgas, tugev ja lihaseline, aga mitte raskepärane. Tema karvkate on suhteliselt pikk ja kare. Saba on kas lõigatud (Eestis ei lõigata – toim.) või sünnipäraselt tömp, täispikk või kõik pikkused nende vahelt.

Emaste turjakõrgus on 46–53 cm, isastel 51–58 cm. Marge emane koer kaalub 21 kilo, üheteiskuune isane aga 27 kilo. Esialgu tundub, et austraalia lambakoer on pigem väikseke (võrreldes nt pikakarvalise colliega), kuid tegelikult on ta selline nagu õige karjakoer peabki olema – visa, sitke ja tugev.

Tänapäeval jagunevad austraalia lambakoerad kahte liini – tööliin ja näituseliin. Töötavatel koertel on veidi lühem karvkate, nad ei ole nii maskuliinse kehaehitusega. Töötavad ja näitusekoerad kasvatatakse enamjaolt erinevates kennelites ja ka paaritatakse omavahel kas töö- või näitusekoeri. Marge sõnul on olemas ka segu kahest liinist ehk nn versality. Marge koerad käivad näitustel, kuigi omaniku endi sõnul on emane koer töökam ja ilu, mida näitustel näidata, on temas vähem kui isasel koeral.

Karjatamine

“Oma nimele nad häbi ei tee, karjatamisinstinkt on neil väga tugev. Viisin oma viiekuuse koera lambakarja juurde ja ta hakkas tõepoolest seda karjatama, jooksis karja ümber ringe ja ajas karjast lahku löönud lambad karja juurde tagasi,” räägib Marge.

Austraalia lambakoera võrreldakse tihi ka maailma tuntuima karjaabilise –bordercolliega. Karjatab ta võrreldes bordercolliega karjale lähemal. Ka haukumine on neile omane abivahend karjatamisel. Austraalia karjakoerad ei kasuta karjatamisel väga palju silma ehk pilgu survet, just püstine kehaasend on see, millega nad karja alluma panevad. Aussie on piisavalt isekas ja julge kamandama ka suurt vihast looma. Nii pole haruldased pildid, kus aussie karjatab piisoneid ja ka elevante. Aussie sobib suurepäraselt ka sellisesse majapidamisse, kus karja on vaja ajada ainult periooditi. Aussie suudab ennast kiiresti ümber lülitada töökast karjakoerast perekoera rolli.

Karvkatte ja silmade värv

Ausside puhul on lubatud 16 erinevat värvikombinatsiooni, kuid kuus põhilisemat on must, punane, sinimarmor (blue merle) ja punamarmor (red merle ), kõikidele nendele värvidele võivad lisanduda parkruuged (tan/copper) ja valged märgid kõige erinevamates kombinatsioonides näos, rinnal ja jalgadel. Must või punane koer, kellel on ruuged või valged märgid, on tricolor ehk tri, must või punane koer, kellel pole ruugeid märke, kuid on valged märgid, on bicolor ehk bi.

Kõikidel mustadel ja sinimarmor koertel on must nina, ripsmed ja mokad. Punastel ja punamarmor koertel on need kolm pruunid (maksavärvi).

Karvkate on nn isepuhastuv, seetõttu pole aussie pika karvastiku hooldamine sugugi raske, kuigi ilma hoolduseta kindlasti ei saa. Kammimist ja pesemist vajavad nad ikka. Nii nagu karvkate, on ka aussiede silmade värv rikkalik. Kunagi tunti seda tõugu kui “kummituse silmadega (ghost-eye)” koera, ja põhjuseid pole vaja kaugelt otsida. Selle tõu silmad võivad olla sinised, pruunid, merevaigu värvi või mistahes ühend nendest värvidest. Neil võivad olla silmad erinevat värvi, näiteks üks pruun ja teine sinine, ja ka ühes silmas võib esineda kahte erinevat värvi – näiteks puuni ja sinist. Selline mitmevärvilisus on omane just marmorkarva koertele. Ka Marge isasel koeral on ühes silmas sinine täpp.

Kõik sabapikkused on lubatud

USAs on sabade lõikamine lubatud. Euroopas kõikjal mitte. “Sünnipäraste nudisabadega koeri ei tohi omavahel paaritada,” hoiatab Marge. Marge pesakonnas sündis üks nudisabaga, üks pooliku sabaga ja ülejäänud pikkade sabadega kutsikad. 

Austraalia lambakoerad on alati olnud elurõõmsad ja kergesti treenitavad, sest neile meeldib peremehele meele järgi olla. Nii nagu teisedki töötavad koerad, on ka aussied energilised, liikuvad ja vajavad tööd, mida teha. Nad sobivad ülihästi ka koeraspordiks – sõnakuulelikkus, agility, lendpall ja frisbee. Isegi IPO- ga teatakse neid tegelevat – 2008. aasta agility MMil Helsinkis osales ka aussie Lätimaalt.

Tõug on ka suurepärane perekoer, kes kaitseb oma pereliikmeid, kuid pole õnneks siiski liiga agressiivne. Samas ei maksa unustada, et see on tõug, kellele meeldib “karjatada”, ning nende jaoks pole vahet, kas hoida karjas koos inimesed või loomad.

Iseloom

Tõututvustus kirjeldab aussiet kui tarka ja aktiivset töökoera, kellel on tugev karjatamis- ja valveinstinkt ning keda on kerge koolitada. Suurest energilisusest hoolimata peab ta olema tasakaalukas. Esmakohtumisel võib olla veidi reserveeritud. Vähimatki viidet argusele, pelglikkusele või agressiivsusele peetakse veaks.

“Tõuomaduste pluss-pooleks võib pidada tema rõõmsameelsust, kiiret kohanemisvõimet ja soovi olla omaniku lähedal,” kinnitab Marge. “Ta on nagu vari, kes saadab oma omaniku kõikjal. Aussie omanik ei pea kunagi muretsema üksinduse pärast, sest aussie on valmis teda saatma kõikjal – vannitoas, tualetis, pesumasina täitmisel, söögivalmistamisel, televiisori vaatamisel… Tema jaoks on igal pool hea olla, kus on omanik. See teeb temast hea koera ka liikuva (reisiva) elustiiliga inimesele.”

Aussiel on veel üks omapärane ja naljakas omadus, talle meeldib olla kõrgel (millegi peal). Kui näiteks jalutades kusagile pikemaks seisma jääda, siis otsib aussie võimalusel kindlasti mõne kivi, kännu, künka, mille otsa ronida ja sealt toimuvat jälgida. “Sama juhtub ka kodus, kus diivanil käimine on keelatud. Kui juhtud mõne kasti koju tooma ja maha panema, ronib ta kindlasti sinna otsa ja vaatab uhke näoga ringi,” naerab Marge. “Tinny kutsikad hakkasid kõrgemaid kohti otsima juba 5nädalaselt. Nii nad siis leidsid endale sobivaid kohti riiulis, kummuli lükatud joogikauss oli üks populaarsemaid kohti.”

Õpetamine

Austraalia lambakoerad on intelligentsed, kiiresti õppivad ja mänguhimulised. Koerad, kellel on igav, kui nendega ei tegeleta piisavalt palju, hakkavad endale ise tegevust ja mänge välja mõtlema. Kodus võib “ohvriks” olla mööbel, mis üsna kiiresti oma äranägemise järgi ümber disainitakse.
“Aussiede iseloomu puhul tuleb pöörata erilist tähelepanu ka tema kaitseinstinktile. Ta võib küll mõmmik välja näha, kuid kaitseinstinkt on hästi arenenud. Koolituses ja treeningutel tuleb jälgida, et see liiga domineerivaks ei muutuks. Ta on koer, kes on nõus oma elu andma, et omanikku kaitsta,” hoiatab Marge.

Aussie on kõige õnnelikum siis, kui ta saab ennast väsitada nii füüsiliselt kui vaimselt. “Meie koertele on nn ajutööks trikkide õppimine, sõnakuulekkuse ja agility trennid. On ju nii mugav, kui ütled koerale “tuli” ja ta jookseb ja klõpsatab seinalülitist seinal lambid põlema või kustutab ära. Või kui tuled duši alt ja ütled “rätik”, siis haarab koer rõõmsalt rätiku ja jookseb saba liputades sinu juurde,” naerab Marge.

Kas õpihimu tähendab ka isemõtlemist? “Ta laseb ennast kenasti juhtida seni, kuni asi selge on ja siis kui talle tundub, et seda liiga vähe oli, näitab ta oma varem õpitud asjad ka kenasti omaalgatuslikult ette. Ehk siis kergesti juhitav ja samas ka isemõtlev,” räägib Marge.

Kas õue- või toakoer?

“Päeval võib ta ju ka õues olla, kuid ööseks peab ta oma peremehe juurde tuppa pääsema. Pole mõtet koeras liigset stressi tekitada, kuna aussiede jaoks on peremehe lähedus väga tähtis. Samas on ta karvkate ilmastikukindel ja võib magada kas või väljas lumehanges.”

Kas perekoer või ühe inimese koer?

Selle tõuga käib kaasas omadussõna “suurepärane” ja selle järel “perekoer”.
“Tema “tööks” võib olla ka laste järele vaatamine ja nendega mängimine, kuid arvestada tuleb, et aussie pole just pisike koer ja oma rõõmu väljendab ta sageli hüpates, mistõttu tuleks teda õpetada, et ta pere pisemaid ümber ei lükkaks.”
Samas, kui peres tegeleb keegi temaga rohkem kui teised pereliikmed, kuuletub ta paremini sellele inimesele. Seega suudab ta olla mõlemat, nii perele kui ka ühele omanikule suunatud koer.

Tervis

Austraalia lambakoer on suhteliselt terve tõug, kuigi ka neil võib esineda pärilikke haigusi: düsplaasiat, allergiaid ja epilepsiat ja mõningaid silmahaigusi.
Eluiga on neil keskmiselt 9–13 aastat, kuid on ka neid, kes elavad palju kauem. Näiteks võitis üks austraalia lambakoer AKC tiitli, kui oli 15 aastat ja viis nädalat vana.

Ajalugu

Austraalia lambakoer on üks uuemaid karjakoera tõuge maailmas. Tõu ajalugu ulatub 100 aasta taha. Kuigi tõu nimetus viitab Rohelisele Mandrile, on tema tõeliseks kodumaaks Ameerika. Üks populaarsemaid teooriaid nime saamise kohta on, et “need sinised koerakesed” saabusid Ameerikasse koos Baski karjustega Austraaliast 19 sajandi alguses. Ja sellest tulenevalt nimetati nad Austraalia lambakoerteks.

“Raamatus “All About Aussies” mainitakse, et Austraalia lambakoer on aretatud bordercollie, pürenee lambakoera, pikakarvalise collie ja tänaseks väljasurnud smithfieldi koerast,” lisab Marge.
 Ameeriklaste eesmärgiks oli aretada aussiest koer, kes suudab teha oma tööd erinevates ilmastiku tingimustes (jääkülmas vihmas, lumes ja lõõmava päikese käes). Koer, kes oleks kiire, tark, energiline, vastupidav ja suurepäraste tööomadustega. Aretus keskendus põhiliselt käitumis- ja tööomadustele. Sugu said jätkata vaid need koerad, kes said oma tööga hästi hakkama.
19. sajandi lõpus ja 20 .sajandi alguses tegeleti tõu aretamisega.

Esimene tõuühing ASCA (Australian Shephed Club of America) vormistati aastal 1957. ASCA koostas aussidele tõumääruse 1977, mille alusel tunnustasid tõugu 1979. aastal ka Mehiko ja Kanada kennelliit. Ameerika Kennelliit tunnistas tõugu alles 1991. aastal, kuna kardeti et tunnustus rikub tõu algupärased omadused ja tekib kaks liini, töö- ja näituse koerad. Mis oli täiesti põhjendatud, sest tänaseks see ongi nii läinud. FCI tunnustas tõugu alles 1996. aastal.