Austraalia terjer on sitke sell
Austraalia, Uus -Meremaa ja lähiriikide loodus oma mitmekesisuses on mulle alati huvi pakkunud. Olen kirjutanud sageli ka ajakirjas Lemmik just Austraalia päritolu koertest.
Austraalia terjer on väikest kasvu terjeri-tüüpi koer. Tõug aretati välja Austraalias, kuid koerte esivanemad pärinevad Suurbritanniast. Vahel aetakse koera segi austraalia siiditerjeriga, mis on aga täiesti omaette tõug. Selle tõu aretuses on kasutatud just tänase loo peategelast ning Yorkshire’i terjerit.
Aussied Eestis
Austraalia terjereid ehk aussie’sid on Eesti Kennelliidu tõuregistris kirjas seitse, Eestis elab neist kuus. Esimene koer toodi Eestisse 2005. aastal ja tema elab tänagi Tartus.
2007. aastal tõi Anne-Lii Sild Eestisse aretusemase, kel nimeks Missy. Tänaseks on koerast saanud üheksa riigi tšempion. Käesolev aasta oli Missy’le eriti edukas – koer valiti maailmakuulsal Cruftsi-näitusel Inglismaal parimaks emaseks austraalia terjeriks!
Esimene Austraalia terjerite pesakond sündis Eestis eelmise aasta oktoobris. Antud pesakonnast pärit Esty ja Ruudi osalevad ka meie kohtumisel. Üks koer läks USAsse ja teine elab perekoerana Anne-Lii töökaaslaste juures.
Kohtumisel on ka üsna värske Eestimaa elanik aussie Sporre, kelle Anne-Lii viis kuud tagasi Eestisse tuua aitas. See väike ja vahva sell on pärit samast Soome kennelist, kust toodud ka Missy.
Anne-Liile kuulub kennel “Armirelli” ning kodus on tal hetkel kaks ülivahvat lõuna-vene lambakoera (5-aastane emane ja 8-kuune neiu), kellest me kindlasti juba lähemates Lemmikutes juttu teeme, ja ka üks taks.
Heas mõttes krantsi tüüpi
“Neli aastat tagasi, detsembris olin oma lõuna-venelasega suurel näitusel “Soome Võitja”. Seal vaatasin elegantset ja suurepärast lõpushow’d ning seal ma austraalia terjerit nägin. Sellele järgnes üheksa kuud kodutööd ning otsinguid ja kuna tahtsin tuua Eestisse väikest tõugu aretuskoera, siis nii see valik sündiski,“ meenutab Anne-Lii.
Meie kohtumisel veel teisigi aussie’de omanikke, kelle koera saamise lugu samuti Anne-Liiga seotud on.
“Esialgu käisime vaatamas west highlandi terjerit, kes oli aga üsna räämas,” meenutab Glen Griin (temale ja tema elukaaslasele Kaialiisa Koolbergile kuulub Ruudi). “Pärast seda tulime Anne-Lii juurde, ja meid hämmastas nii koera kui ka perenaise intelligentsus ja puhtus. Väikesele sellile oli selgeks õpetatud ka mõned käsklused – istu, lama ja ta tuli ka kõrvale. Kui küsisime, mis ta nimi on – saime vastuseks Ruudi ja täpselt Ruudi nägu ta oli ka.”
Esty kaasomanik Maria Teng käis oma teise koera, krantsitõugu Jasperiga koos Anne-Liiga trennis. Just seal hakkas talle meeldima Missy.
“Minu arust on ka austraallased heas mõttes veidi krantsi-moodi,” naerab Maria, “ja kuna Anne-Liil oli vaja abi, et üht sellist selli kasvatada, siis nii ma Esty sain. Täna olen valikuga vägagi rahul.”
Siinkohal peab lisama, et Maria jaoks on just krantsid väga südamelähedased, seega on sõna “krants” ülimaks kiituseks.
Suurt tõu-uuringut Maria enne otsustamist ette ei võtnud, sest oli ju Missy eeskuju näha, kuid Maria vaevles sellega, kuidas hakkama saada kolme koeraga, sest lisaks Jasperile ja Estyle on tema õel ka igati suurepärane krants Pipi – üks väga vahva ja tubli koer!
Sandra Liis Hääl on noor neiu ja tema on vastne austraalia terjeri omanik, sest viie kuune Sporre elab tema peres alates jaanipäevast:
“Koera hakkasime otsima umbes aasta tagasi. Kolm kuud otsisime sobivat tõugu nii internetist kui raamatutest. Lõpuks sattusime Austraalia terjeri peale, välimus meeldis väga ja iseloom sobis ka meie perele. Otsisime terjerit, kes oleks elava loomuga ja mõnusaks mängukaaslaseks kahele väikesele vennale.” Sandra Liis puutub sageli hobustega kokku ja Sporrele meeldib temaga käia koos tallides. Koer tuleb seal hästi toime ka hobustega ning talle meeldib joosta koos nendega.
Eestis elab praegu kuus austraalia terjerit, kuid ega neid maailmaski palju pole – tegemist on üsna väikese populatsiooniga. Populaarne on see tõug loomulikult Austraalias ja ka USAs. Euroopas on juhtiv aussie’de maa Soome ja järgmine Rootsi Veidi on neid Norras, Taanis ja Saksamaal, mõni üksik Venemaal, Leedus elab üks ja Lätis mitte ühtegi aussie’t.
“Teda on pisut raskem hooldada, kui näiteks jack russell’i terjerit,” tõdeb Anne-Lii. “Juba karvahooldus on veidi keerulisem.”
Äkki hirmutab inimesi see, et ta on terjer?
“Nad on tõepoolest terjerid, kuid mõnevõrra leebemad, kui mõned teised terjerid,” leiab Anne-Lii. “”Terjer” lööb välja ägedamates situatsioonides, sest nende hasart on meeletu. Eks ole neis siiski ka isekust, jonnakust ja enesekehtestamist, seetõttu vajavad need koerad igati head koolitust.”
Pisike, aga suure koera moodi
Kuigi kasvult väiksed, on nende olekust ja välimusest näha, et ega nad mingid papist poisid ei ole – ikka üsna sitked sellid hoopis. Nad on nagu vintsked, nipsakad ja kuraasikad väikemehed, kes meenutavad inimestele palju suuremat koera.
Samas on aussie tõepoolest väike, madalajalgne, kaaluga ca 6,5 kg ja turjakõrgusega ca 25-27 cm.
Koeral on piklik lame pea; pealael on pehme elegantne püstine tutt, mis on hoopis teise karvastruktuuriga ja heledam kui ülejäänud karvkate. Oluline on ka “krae”, mis kahele poole kammitud. Rinnal on “põll”, mis torkab silma just vanematel koertel.
Kõrvad on V-kujulised ja kikkis. Silmad on tumepruunid ja ovaalsed, innuka pilguga. Võiks öelda, et neil on tänu sellele terane ilme.
Nina on must, iseloomuliku ninapeeglilt koonule kulgeva V-kujulise karvutu alaga. Hambad on hea kujuga, nõutud on käärhambumus. Rinnakorv on sügav , jalad on väikesed ja kassilikud. Varbad on võlvitud ja kompaktsed, musta värvi küüntega.
Karvkate on keskmise pikkusega, karune ja topeltkarvaga, mis on veekindel. Karv on lühem ninaümbruses, jalgadel. Karvkatte värvused on sinine pruuniga (blue & tan), punane ja liivakarva. Sinise varjundid on tumesinine, hõbedane-sinine, tume hall-sinine, või hõbe-sinine. Keelatud on valge värvus ja valged laigud.
“Kui austraalia terjerit pidada lihtsalt lemmikloomana, siis tuleb teda korralikult kammida ja natuke käsitsi kitkuda seljakarva,” tõdeb Anne-Lii. “Näitusekoera peaks iga nädal hooldama ja põhitegevus käib ikka käsitsi, abiks erinevad käärid ja nuga.”
“Esialgu tundus karvahooldus väga hirmus,” kinnitab Maria, “kuid ega see nii hirmuäratav polegi”
“Aussie`d on head näitusekoerad, kuna teevad seda lustlikult ja innuga,” kinnitab Anne-Lii. “Nad tahavad ennast näidata, näiteks Esty on suurepärane näitusekoer – ta on ilmekas ja oskab ennast kenasti eksponeerida.”
Elav, lõbus ja armastusväärne
Tegemist on Austraaliasse ideaalselt sobiva koeraga, kes on jõuline, visa, kartmatu ning sobilik elama nii õues kui ka toas. Ta on elav, lõbus ja armastusväärne väike koer. Koera südikas, uudishimulik ja enesekindel olemus ning väga terav, erk kuulmine ja hea silmanägemine teevad temast suurepärase valvekoera. Nad võivad olla ka häälekad, kuid asjatut klähvimist enamasti ei esine.
Austraalia terjeritel on piiramatult energiat ja nad on väga lojaalsed oma perele. Nad tahavad oma peremehele meele järele olla ning on sõnakuulelikkuse treeninguteks paremad kui enamik teisi terjereid.
“Austraalia terjer armastab inimesi,” kinnitab Anne-Lii. “Ta on inimestega sõbralik, kiindub ja kohaneb kergesti. Armastab kõiki pereliikmeid, kuid eelistab siiski ühte, kes on tema peremees – karjajuht.”
Koera intelligentsus teeb aussie siiski väga tundlikuks ja kaitsvaks, kuid õnneks pole ta seepärast veel tige koer.
Nagu teisedki terjerid, võib ta olla teiste koerte suhtes agressiivne ja veidi peremehetsev, seetõttu tuleb loomarohkes majapidamises selles suhtes ette vaadata. Üldiselt ei saa täiskasvanud isased terjerid teiste isaste koertega eriti hästi läbi.
Õpetada leebe kindla käega
Sotsialiseerimisele tuleb pöörata suurt rõhku. Kuigi nad on kiired õppijad, kalduvad nad liialt oma isiklikku pead kasutama, mistõttu tuleb nende õpetamisel olla kindlakäeline, kuid siiski pehme ja leebe.
“Kui nad asjale pihta saavad,” lisab Anne-Lii, “siis teevad seda suure innuga. Tähtis on ka see, et neile ikka ajutegevust antakse, sest eks nad kipuvad veidi ka isemõtlejad olema.”
Koeraspordiks on aussie’d samuti sobilikud, sest kui neid tabab hasart, siis tahavad nad kõike koos peremehega teha. Nii sobivad nad hästi agility-koerteks kui ka frisbit mängima.
Nii Glen kui ka Maria käivad koertega sõnakuulelikkuse ja agility-treeningutel.
“Oleme palju ka kodutööd teinud, et seda tõugu tundma õppida,” kinnitab Glen. “Ka “Koerakuulaja”-raamatust on palju abi olnud, oleme õppinud käituma temaga, kui koer koeraga.”
Kas ka Maria on treeningutel Estyga konkreetne?
“Kuna Estyt ei pea treeningutel sundima ja teda ei pea sundima, siis on meil pigem vabakasvatus,” naerab Maria. “Peaasi, et oleks lõbus, kuid pähe ta kindlasti istuda ei tohi. Ja ei maksa unustada, et mõnikord võib liigse rangusega koera motivatsiooni nässu keerata.”
Sandra Liis käib Sporrega kutsikakoolis ja ta kinnitab, et palju ühte asja temaga teha ei saa, sest koer tüdineb üsna ruttu ära. Vaatamata sellele Sporrele trennis ikkagi meeldib.
Milline peab olema koera omanik? “Eelkõige koeraarmastaja,” leiab Anne-Lii. “Ta peab mõistma, mida toob endaga kaasa elu koos uue pereliikmega. Aussie omanik peaks olema aktiivne ja võimaldama ka koerale aktiivset tegutsemist. Vanematele inimestele see tõug võib-olla nii hästi ei sobi, kuigi on teada, et aussied sobivad väga hästi ka teraapiakoerteks – ta ju armastab väga inimest. Näiteks, kui inimene istub, siis tuleb aussie ning istub tema vastu. Ta tahab olla inimese lähedal.”
Tervis ja toitumine
Tegemist on üsna terve koeratõuga. Jälgima peaks patella luksatsiooni ja silmahaigusi – aretuses kasutatavad koerad vajavad pidevat kontrolli. Võib esineda ka diabeeti ja väga harva ka kilpnäärme talitushäireid. Keskmine eluiga on neil 11-14 aastat, on aga teada isegi 17 aastaseid koeri.
Toitmise osas on ta ökonoomne, kuid eelistama peaks ikkagi kvaliteetset kuivtoitu, mida näiteks Anne-Lii täiendab lihatoodetega.
Kes austraalia terjerite kutsikate vastu huvi tunneb, siis peab arvestama, et need maksavad ca 1000-1200 eurot, kuid näiteks Anne-Lii pooldab igati ka kutsika kaasomandisse andmist, mis võib olla nii mõnelegi huvilisele koeraostu veidi lihtsamaks teeb.
Ajalugu
Austraalia terjer põlvneb karmikarvalistest terjeritest, kes toodi 19. sajandi alguses Suurbritanniast Austraaliasse. Nende esivanemaid peeti majapidamises hiirte ja rottide püüdjatena. Antud tõug jagab esivanemaid cairni terjeri, /lühikarvalise/ skye terjeri ja dandie dinmonti terjeriga.
Võib öelda, et nad on aretatud töökoerteks – nad pidid olema väikesed, tublid, tragid, vaprad ja kartmatud, kes pidid võitlema kahjunäriliste, usside ja madudega. Huvi väikeste näriliste vastu võib täheldada tänagi ja jahiinstinkt on geenides kaasas küll. Näiteks Missy oli viiekuune, kui ta oma esimese hiire kinni püüdis.
Tõu aretus algas Tasmaanias 1820. aasta paiku, ja koeri nimetati algselt “karmikarvaline terjer”. Tõug sai ametliku tunnustuse 1892. aastal. Näituseringis näidati tõugu esmakordselt 1903. aastal Melbourne'is ja umbes samal ajal ka Suurbritannias. Inglismaa Kennelklubi (vt ametlikku nimetust) tunnustus tõugu 1933. aastal. Tõug on registreeritud kõigis tähtsamates kennelklubides inglise keelt kõnelevates maades.
