Betoni lugu: koer, kes keeldus suremast
Mäletan, kui Betonit esimest korda varjupaigas nägin. Ta oli imeilus ning tema silmades oli nii palju sügavust ja jõudu, et temast oli raske niisama mööda minna. Kui ma sammukese lähemale astusin, läksid koera karvad turri, ta haukus meeletult ning oli valmis mind kohe ründama kui ma veel lähemale peaksin minema. Seekord ma taandusin. Kuid teadsin, et nii ma seda asja ei jäta.
Olin sel hetkel juba üliõpilane ning igapäevaselt varjupaika külastada ei saanud. Nii ma pidingi leppima nädalavahetustega, harva ka mõne reedese päevaga.
Möödusid päevad, nädalad ning kokku sai sellest juba terve kuu. Märkasime, et koer, kellel polnud isegi veel nime, ei leebunud üldse. Oma agressiivsusega suutis Breton teha täielikuks põrguks oma aediku koristamise ning puhta joogivee ja söögi vahetuse. Lõpuks toodi redel, sest muudmoodi polnud võimalik koera aedikut korras hoida.
Seisime silmitsi koomilise, ent väga tõsise situatsiooniga. Kuidas saab olla ligi aastane koer nii kuri, karta paaniliselt toikaid ja reha. Karta hullupööra mehi ja peljata ka naisi, lastest rääkimata. Kuidas on see võimalik nii ilusa ja noore koera puhul? Varjupaiga meeskonnal hakkas lootus kaduma ja arvati, et võib-olla tuleks langetada lõplik otsus. Ehk siis saab tema pisike koerahing rahu ja puhata ning ta ei pea enam kartma, et keegi lihtsalt tuleb ja lööb teda. Ta ei pea enam muretsema kurjade inimeste pärast. Ta saab lihtsalt olla üleval teavas, seal kõrgel, rahus... eemal kõigest halvast.
Ehk on siiski lootust?
Kuna eutaneerimisprotseduur algab looma rahustamisega, anti koerale uinutit koos hommikusöögiga. Aeg möödus, kuid hetkel, mil oli aeg koer protseduuride tuppa viia, et tema maine teekond lõpetada, juhtus ime! See tegelane, selle asemel, et lõdvestunult pikali olla, jooksis ikka veel oma aedikus. See oli märk, et lootust kaotada on veel liiga vara.
Otsustasin, tahan selle inimesi kartva ja alati ründamisvalmis koeraga sõber olla. Otsisin välja nahast kindad, ühe imeliku plastikust toika ja purgi konservi. Muidugi teavitasin ka hooldajat, et askeldan viimase betoonist aediku juures.
Panin ühe kinda pulga otsa ja teise kinda panin kätte. Andsin koerale konservi ja pulgaga üritasin teda samal ajal paitada. Soovisin, et koer harjuks, et inimese puudutused ei ole valusad. Taipasin kohe, et konserv talle maitseb, kuid see pulk ei olnud just kõige parem vahend ning otsustasin sellest loobuda ja koerale hoopis kinnastatud käega toitu anda. Mu süda puperdas ning külmavärinad käisid üle keha. See oli ülim tunne, kui ma nägin, et seesama koer, kes kartis inimesi hullupööra, sööb nüüd minu kinda pealt konservi ja ja lubab mul oma kõrvatagust hellalt paitada.
Selle koerakese hüüdnimed olid Kuripaha ja Viimane betoon, sest mitte kellelgil ei tulnud head ideed, mida talle nimeks panna. Kuna mulle Kuripaha ei meeldinud, hakkasin teda kutsuma nimega Viimane betoon, sest ta elas meil viimases betoonist aedikus. Lõpuks tuli siiski koerale korralik nimi panna ja otsustasime, et tema nimeks saab Beton. Ilus nimi veel ilusamale koerale!
Betonil ei olnud endiselt kaelarihma, kuid ta oli juba seda nägu, et ta tahaks meid rohkem tundma õppida. Nädala sees, mil koolis olin, oli üks hooldajatest Betoni aedikusse läinud, talle kaelarihma kaela pannud ja temaga väikese jalutuskäigugi teinud.
Nädalavahetusel otsustasin, et lähen ka Betoniga jalutama. Kõigepealt andsin talle jälle konservi, mille ta mõnuga ära sõi. Seejärel näitasin jalutusrihma, mida tal huviga nuusutada lasin. Mäletan, et olin elevil nagu väike plika, aga Beton seevastu oli vana rahu ise. Tal oli ilus kaelarihm, mis tundus päris mugav. Avasin aediku ukse, vaatasin Betonile otsa ja naeratasin talle julgustvalt, kui ta ettevaatlikult minust mööda astus.
Varjupaiga lähedal on väikesed muruplatsid ning esimene jalutuskäik meid sinna viiski. Beton oli nii julge, ta liputas saba ja tuli mulle päris lähedale. Ma sain teda paitada ja ta ei peljanud ka pildistamist.
Vaikselt hakkas kõik ülesmäge minema. Kui selgus, et Betonil on ka sõbralik pool, oli aeg hakata mõtlema uue kodu peale. Kõigepealt oli vaja paigaldada kiip, teha vaktsiinid, tõrjed ja muidugi läbi teha ka kastratsioon. Vastupidiselt eutanaasiaprotseduurile mõjus uinuti enne kastratsiooni koheselt ja ei olnud vaja pikalt mõeldagi, kuidas protseduur tehtud saaks. Kas pole imelik?!
Beton oli meiega küll sõber, kuid iga võõras on tema jaoks justkui uus inimene, kellega tuli kogu tutvumisprotsess otsast peale läbi teha. Õnneks oli meil küllalt palju vabatahtlikke, kes Betoniga jalutamas käisid, viisid ta uutesse kohtadesse, kus ta pidi kohanema uute situatsioonidega. Beton harjus, oli sõber, omasid ei rünnanud, kuid kui mõni võõras teda katsuda tahtis ja talle liiga lähedale tuli, meenus Betonile minevik ja ta arvas, et peab end kaitsma.
Meil oli väga raske ette kujutada kodu, kus peremees oleks nõus pingutama, et Betoni usaldust võita ja kus kohati ettearvamatu koeraga käituda osatakse. Kodu, kus poleks liiga väikeseid lapsi ja kus oleksid inimesed, kes on valmis Betoni usaldust välja teenima.
Uskumatu, aga möödus aastake ja see inimene saabus! Kõik eelnevad variandid oli Beton eemale peletanud urisemise, turris karvade ja irevil hammastega, kuid nüüd otsustas Beton, et aitab küll. Ta valis oma perekonna ise välja!
Meie Beton on nüüd oma kodus. Koer kellega nähti nii palju vaeva, kellele pühendati tohutus koguses aega ja pealehakkamist. Kodu sai koer, kelle suhtes oli varjupaiga meeskonnal igasugune lootus kadunud ja taheti lõpetada see elu, kes isegi elust rõõmu ei tundnud. Kuid Beton otsustas teisiti.
Aeg ja kannatlikkus tegid oma töö, agressiivsest koerast sai musimaias kutsu, kes vajab uute inimestega kohanemiseks aega. Betoni lugu jääb meile kõigile, kes me temaga tööd tegime, igaveseks meelde. Soovin siiralt tänada kõiki, kes koos minuga lootust ei kaotanud ja kes jagasid iga päev Betonile killukese oma aega ja tähelepanu. Eriti suur tänu aga Betoni uuele perele, kes andis sellele paljukannatanud koerale päris oma kodu!
