Sandy ja Zoey blogi: rännakud pimedas metsas ja puutumatus looduses õpetavad koerale reeglite kohta palju uut


Sandy ja Zoey blogi: rännakud pimedas metsas ja puutumatus looduses õpetavad koerale reeglite kohta palju uut
Foto: erakogu

Märkamatult on kevad kätte jõudnud ja viimase aja rännakud on viinud meid väga huvitavatesse kohtadesse ning olukordadesse. Koerad on saanud hulganisti fantastilisi kogemusi ja mul on olnud rõõm nende käitumist jälgida.

Tärkav loodus ja metsloomade toimetused muudavad ärevaks ka koerad, kes tahaks iga kümnenda sammu peal mõne järjekordse lõhna peale jooksu pista. Vahel ajab ikka närvi ka, kui korraks tundub nagu kaoks nad seitsme tuule poole, kuid Sandy ja Zoey puhul olen ma siiski tänulik, et no austraalia lambakoeral nüüd küll õnneks mingit erilist jahiinstinkti ei ole ja üsna pea kappavadki nad jälle tagasi, endil keel vestil ja meel rõõmus.

Viimasel ajal oleme väga palju ringi rännanud. Ilmad on olnud ilusad, õhtud on pikad ja elu on andnud seiklemiseks palju võimalusi. Mul on olnud õnn jagada oma käike fantastiliste inimestega, kes on õpetanud palju ja viinud meid väga huvitavatesse kohtadesse. Ka koerad on saanud palju kasulikke kogemusi.

Film “Tõde ja õigus” viis muidugi taas Vargamäele ja sealsetele RMK radadele seiklema, kus polnud juba ammu käinud. Lugematu arv kordi oleme käinud ka Kõrvemaal ja püüdnud üles leida sealkandis asuvat Rehessaare rändrahnu, mis hakkab vaikselt juba mingit müstilist varjundit omama, sest püüdlustest hoolimata ei ole see kivi end meile veel kätte andnud. Viimasel ajal oleme lõpetanud mitmeid matkasid kuuvalgel, ja kuu valgustab praegu väga eredalt, ning kogenud pilkases pimeduses uskumatult kauneid tähistaeva-õhtuid, millest ma linnas valgusmüra keskel elades küll puudust tunnen.

Seotud lood:

Nende aktiivsete nädalate jooksul on koerad saanud hulganisti kogemusi, kuidas on rännata täiesti puutumatu looduse keskel, kus nad peavad ise igat oma sammu jälgima. Kui tavaliselt kulgevad meie käigud ikka mööda metsaradu, siis nüüd on nad pidanud ületama kraave ja märgalasid, ukerdama üle mahalangenud puude ja okste, kõike seda tihtilugu võõras kohas ja hämaras või sootuks pimedas metsas, kus neil nägemismeelele suurt loota ei ole.

Omanikuna on seda jälgida olnud puhas lust, sest lisaks füüsilisele koormusele on nad peale selliseid rännakuid ka vaimselt väsinud. Muuhulgas mõjub see neile ka väga rahustavalt, sest koerad peavad takistusi ületades, turnides ja ukerdades antud tegevusele täielikult keskenduma.

Foto: erakogu

Mugavustsoonist väljaspool, kus matk ei kulge mööda tavapäraseid metsaradasid ja tavapärases tempos, on nad saanud ka kogemusi, kui oluline on karjas püsida ja juhist lugu pidada: mitte mina ei oota neid järele, vaid kontroll on minu käes ja nemad peavad mind jälgima, vastasel juhul jäävad nad maha. See mõjub kuulekusele hästi, sest kui koera käes on kontroll ja ta tajub, et omanik ei lähe niikuinii kuhugi, vaid ootab teda alati järele või kõnnib alati mööda teada-tuntud rada, võib koer kohati liiga julgeks muutuda, eemaldudes omanikust aina kaugemale või otsustades ise, kuhu poole ta parasjagu minna soovib.

Rännakutel on Sandy ja Zoey saanud ka kogemusi, kuidas on matkata tavapärasest erinevas karjas, kui juhipositsioonil on keegi teine ja mina matka ei juhi, vaid järgnen samamoodi nagu nemad. Energia on siis hoopis teine. Kõige eredam näide sellisest rännakust on ühest järjekordsest Rehessaare rändrahnu otsingust, kus me rändasime keset pimedat metsa ilma ühegi lambita, ühegi rihmata ja kohati võsas turnides ning saapasääreni vees sumades. Kivini me lõpuks ei jõudnudki, sest ühel hetkel muutus maastik suhteliselt läbipääsmatuks ja äraeksimisvõimalus liiga reaalseks. Oli hilisõhtu, õues oli külm ja kivi oli veel kaugel. Pöörasime siis umbes poole tee pealt otsa ringi, ukerdasime läbi metsa tagasi, võtsime kuuma teed ja vaatasime hoopis tähti.

Loe veel

Kõiki selliseid situatsioone on aga omanikuna väga huvitav jälgida, sest kui matkad on tavapärasest erinevad, käituvad ka koerad teistmoodi. Nad õpivad ning kogevad alati väga palju uut. Mis aga puutub sellesse müstilisse rändrahnu, siis selle võib internetist küll üles otsida, aga peale pildi ja koordinaatide ei leia sealt eriti midagi. Väidetavalt ei vii sinna ka ühtegi teed, vaid kivi ise asub kaasiku ja kuusiku piiril otse keset Kõrveküla metsasid, Kõrvemaa maastikukaitseala territooriumil. Eks näis, mitu korda on veel vaja sinna minna, enne kui see lõpuks end kätte annab. See on saanud juba omamoodi eesmärgiks.

Jalutuskäik Jussi matkaradadel, mis lõppes kuuvalgel. Foto: erakogu

Rääkides juba suvistest mõtetest, siis kindlasti püüame palju looduses viibida, sest loodus on ju ikka koera loomulik keskkond. Käin nende koertega looduses tõesti üsna palju, see on minu kiiks. Vabal ajal mulle lihtsalt meeldib matkata ja ilmselt on see praeguses eluetapis mulle endale ka väga oluline hingetõmbepaus, aga proovin siiski nende linnapreilide elus hoida võimalikult palju seda, mis on nende jaoks loomulik ning võtta vähemaks seda, millega nad peavad paratamatult lihtsalt leppima, sest linnakeskkonnas teisiti ei saa ja reeglid on reeglid. Kuid olgem ausad, koer on siiski koer, kes armastab käia looduses, püherdada mudas ja nuuskida metsa all.

Vahepeal oleme hobikorras küll pisut ka agility't teinud, võimlemisega tegelenud ja hiljuti ka ühe selleteemalise koolituse läbinud, kuid üldises plaanis on koerad saanud olla siiski koerad ja see on minu suurim rõõm. Nad on pidanud saama hakkama võõrastes kohtades ja pimedas metsas. Nad on söönud oma õhtusööki korraliku metsakoera kombel otse maast ja pidanud kõhutäie nimel ka pisut vaeva nägema. Toidu peitmine või muru sisse laiali viskamine on hea viis, kuidas jalutuskäiku koerale huvitavamaks muuta. Talvel sai seda lume sisse peita, vaata videot SIIT.

See on olnud imeline aeg ja need on olnud imelised võimalused. Üksinda ma tavaliselt päris nii ei matka, kuid mida aeg suvepoole edasi, seda rohkem ju hing ikka loodusesse kutsub.

Jussi matkarajad Foto: erakogu

Viimasel ajal on palju juttu ka lemmikloomasõbralikest kontoritest, söögikohtadest jms, kuhu just suveperioodil koeri aina enam kaasa võetakse. Tahan veel südamele panna, et sellega tasub siiski kainet mõistust säilitada ja korra mõelda, kas see on ka koera seisukohast alati parim variant. Koer ei taha ju tegelikult sinna kohvikusse kaasa tulla, vaid meie tahame, et ta tuleks. Tihtilugu on koer õnnelikum hoopis kodus üksi olles. Kui koer on saanud oma vajadused rahuldada ning veetnud piisavalt aega ka omanikuga, siis ta võib rahumeeli koju jääda. Metsas käimist ei asenda miski, selle asemel ei taha koer minna hoopis kohvikusse. Looduses ei pea alati jalutama sellisel määral kui Sandy ja Zoey seda teinud on, kuid regulaarsed jalutuskäigud on olulised.

Koer vajab ka rutiini ja piisavas koguses und. Tema ei taha olla päev otsa rakkes ja pidevalt meiega kaasas, mistõttu sooviks ta õhtuse kohvikukülastuse asemel võib-olla hoopis kodus end päevamuljetest välja puhata. Ärgem seda unustage ja laskem koeral olla koer!

Aga koeraomanikud, looduses käies olge ettevaatlikud, sest puugid on ju juba väljas!

Meeleolukaid seiklusi!