”Selle asemel, et mind laadida, oli koertega tegelemine üks järjekordne lisakohustus. Metsas matkates leidsin aga asjale uue vaatenurga ja panin selle ratta hoopis teistpidi pöörlema. Mina ees ja koerad järgi!
Pühapäeval Nelijärve kandis matkates, sügise kopitanud metsaõhku sisse ahmides ja lihtsalt täiest hingest nautides, tabasin ära sellesama olulise mõtte. Sain aru, et võib-olla peaksin ma koertele hoopis teise nurga alt lähenema. Viimaste intensiivsete aastatega, mil koertest sai vaikselt üks järjekordne lisakohustus, läks meievaheline energia paigast. Selle asemel, et mind laadida, olid koerad need, kes võtsid minult hoopis tubli annuse energiat ära – ja nemad ei olnud selles ju süüdi! Süüdistada saan vaid iseennast või tegelikult ei olegi vaja mitte kedagi süüdistada, vaid targemana edasi minna.
Kõik artiklid ju räägivad, et koerad mõjuvad tervisele hästi, viivad omaniku õue, mõjuvad stressi maandavalt jne, kuid ma suutsin neist edukalt hoopis ühe lisa stressiallika teha. Mitte, et ma ei oleks nendega tegelemist nautinud või hetkekski mõelnud, et "pagan mul neid veel kaks tükki on", ei nautinud ma koertega veedetud aega sedavõrd, kui oleksin võinud. Need samad pealtnäha lihtsad, kuid olulised hetked, kui koerad tulid saba (minu loomade puhul siis sabaotsa) liputades uksele vastu, äratasid hommikuti märja musiga või keerasid end kõrvale kerra magama, ei valmistanud südames enam nii suurt rõõmu. Mõistusega sain küll aru, et “oh, küll nad on ikka ühed armsad sellid”, aga igasse südamesoppi see õnn ja rõõm ikka ei jõudnud.
Pühapäeval metsas jalutades mõistsin, et see ratas tuleb teistpidi käima lükata. Sain aru, et koerad peavad olema need, kes järgnevad mulle, mitte vastupidi. Nii loksub ka energia paika ja lõpuks on kõik õnnelikud. Tuleb ennast vaid usaldada. Seda on hea öelda, aga kui loomadega tegelemisest saab lisakohustus, siis tuleb aeg maha võtta. Jah, see ei käi tavaliselt kui välk ja pauk, aga anna endale aega. See on pikk protsess. Vaata endale otsa, lase end vabaks ja proovi see asi ümber pöörata. Ära torma oma koeraga igasse trenni, igale võistlusele, igale üritusele, ära proovi kõiki uusi asju, ära sunni end õhtul väsinuna koeraga kodus trenni tegema. Selle asemel lase endal ja oma loomal lihtsalt olla, istu temaga põrandale maha, vaata koer kaisus head filmi ja tead mis, midagi ei juhtugi! Jah, seda on raske uskuda, teiste vigadest on pea võimatu õppida, aga võib-olla märkad sa seda varem kui mina. Kuula siis oma südant!