Võttis aega, mis võttis, aga aega see võttis – nimelt muutus asi ametlikuks alles 1980-ndatel, kui LAV-i koerasõbrad tõustandardi lõid. Nad valisid välja 72 koera, mis neile enam-vähem sobisid, ja näitasid enda tulemust esmalt ainult puhtatõuliste koerte fanattidele. Need on need tüübid, keda näiteks Laika puhul ei huvita kosmosetundide arv ega sellega kaasnenud kannatused, vaid tõupaberid, mida – sarnaselt ilmselt ka Gagarinile – polnud lihtsalt ette näidata.

Boerboeliga oli vahepeal seis üsna hapuks läinud, sest suvaline ristamine teiste tõugudega viis ta hävingu äärele.

Tänapäeval on Lõuna-Aafrika mastifi aretamine LAV-is mitte pelgalt hobi, vaid ka tööstus, ja nii ekspordib riik seda tõugu üle kogu maailma. Või vähemalt sinna, kus see veel lubatud on.

Näiteks keelas Rumeenia aastal 2002 boerboelide impordi, aga see polnud veel kõik. Ceaușesculikult järsk justiitsmanööver peatas kohtumäärusega selle tõu pidajate omandisuhte enda koeraga. Ehk siis polnud su koer lihtsalt illegaalne, vaid sul polnudki teda. Väikestviisi pööras seis siiski sinna suunda, et olemasoleva koera omanik pidi olema vähemalt täisealine ja läbima edukalt psühholoogilise testi, et ta on suuteline seda koera pidama.

Aastal 2010 keelustas Taani boerboelid põhjusel, et nad on võitluskoerad – riigis juba elavad koerad tuleb avalikes kohtades aga alati hoida rihmas ja suukorvistatult.

Lõuna-Aafrika mastifid on keelatud Prantsusmaal, Malaisias, Kataris, Mauriitsiusel, Bermuudal ja osaliselt ka Šveitsis. Seda tõugu ei tohi muuhulgas importida Fääri saartele ega Tuneesiasse. Singapur on samuti impordi ära keelanud ja olemasolevad koerad tuleb seal kindlustatud 100 000 dollarile. Lisaks peavad nad olema kiibitud, suukorvistatud ja steriliseeritud.

Seevastu otsustas USA kennelklubi 2015. aastal, et boerboeli puhul on tegu sisuliselt Miki Hiire ehk siis töökoeraga.

Kui kahaneva elanikkonnaga Eesti pakuks boerboeliomanikele probleemitut kodakondsust, kubiseks Maarjamaa peagi jõukast härrasrahvast, kel rihma otsas 1000 euro eest muskleid.