Eakas koeraproua pajatab: ka vana koer võib hea tahtmise korral uusi trikke õppida
Ma olen 12aastane Kesk-Aasia lambakoer. Erandi teen sellepärast, et ma tahan teile tõestada – ka nii-öelda vana ja rasket tõugu koer on suuteline ennast muutma ja ümber õppima.
Kuidas ma Kesk-Aasiast Eestisse, Lasnamäe tänavatele hulkuma sattusin, on müstiline. Seal ma nelja aasta eest igal juhul olin, registreerimata kiip kaelas ja kõht tühi. Ühel päeval püüti mind kinni ja viidi Tallinna loomade varjupaika. Mulle väga ei meeldi võõrad olukorrad ja kohad ning tookord näitasin ma oma pahameelt veel eriti selgelt välja. Ma keeldusin söömast, haukusin möödujate peale ja üritasin vangistusest välja pääseda. Minu ebadaamilikust käitumisest hoolimata, tuli ühel päeval varjupaika Merlis ja soovis mind koju kaasa võtta, esialgu ainult prooviks. Olen talle tema tookordse hulljulguse eest surmani tänulik.
Pole just tavaline, et noor naine ühe suure ja kergelt agressiivse vanema koera endale korterisse elama võtab. Aga tema lihtsalt teadis, et mina olen tema koer, ja selleks ajaks, kui me varjupaigast koju jõudsime, teadsin seda mina ka. Mul ei olnud enam vähimatki põhjust olla agressiivne ja nii ma esimese asjana Merlise voodisse magama läksingi.
Kodus käitusin ma esimesest õhtust alates nii nagu ühele väärikale koeradaamile kohane ja Merlis võis mind 100% usaldada. Kahjuks ei saa ma sama öelda aga tänava ja võõraste paikade kohta. Põhiline, mis Merlis mulle koos oldud nelja aasta jooksul selgeks on teinud, ongi see, et kõiki lähedusse sattuvaid loomi ei pea kohe ründama. Mul on selle üle jube hea meel, sest see oligi suhteliselt väsitav. Eks mul oli alati Merlisest hiljem kahju, kui ma ta kogemata asfaldile pikali tõmbasin, et mööduvat tuvi või teist koera kätte saada.
Tänaseks on selline käitumine minevik ja ma võin uhkusega öelda, et mul on nüüd isegi paar koerasõpra. Mina ei uskunud, et see võimalik on. Öeldakse ju, et vanas eas koera ei saa enam sotsialiseerida, aga Merlis nii ei arvanud. Ja nüüd on mul sõber taks, kellega me koos jalutamas käime ja sõber Jack Russel, keda ma isegi enda voodisse magama luban. Olen Merlisega koos elatud aja jooksul õppinud, et kui endasse ja teistesse uskuda, siis on kõik võimalik. Nüüdseks oleme koos käinud läbi kõik Tallinna kohvikud ja isegi Georg Otsa spaas tuntakse mind. Säh sulle kohanemisvõimetut vana koera!
Kahe aasta eest sain ma vanaemaks, Merlisel sündis siis pisipoeg Ats. Ma ei osanud unistadagi, et ma oma kõrges eas veel ühte nii toredat olendit kohtan. Atsi hoian ma väga, tema on meie pere silmatera. Ja tänutäheks annab Ats mulle alati tükikese oma vorstist, mille ma muidugi viisakalt vastu võtan.
Mina arvan, et kõige tähtsam siin maailmas on oma pere, minul on Merlis ja Ats. Mis sest, et ma olen juba väärikas vanuses ja natuke raske iseloomuga, armastust ja ilusat vanaduspõlve väärin ma ju samamoodi nagu iga teine.
Kojujõudnu: 12aastane kesk-aasia lambakoer Anabel
Millal: 2011. aastal
Kust: Tallinna loomade varjupaigast (algselt Lasnamäelt)
Kuhu: Merlise koju
Anabeli amet: pensionär
Eestis on hetkel ligi 2500 varjupaiga looma, kellel ei ole oma kodu ega hoolivat omanikku. „Jõudsin koju!“ Facebooki lehekülje eesmärk on näidata läbi reaalsete lugude, kuidas varjupaikadest ja hoiukodudest võetud või tänavalt leitud loomadest on saanud kõige paremad, ustavamad ja siiramad kaaslased!
See lehekülg annab ka professionaalset nõu, kuidas leida varjupaigast just endale kõige sobilikum kaaslane ning kuidas aidata, kui märkad tänaval hulkuvat looma.
Kui meil õnnestub nende lugude abil veenda kasvõi paari inimest minema varjupaika, et endale sealt sõber leida, siis on see leht meie silmis täitnud oma eesmärgi.
Kersti Kalberg, Triin Tohver
