Kui vanaks koerad elavad? Tavaliselt elavad väikest kasvu koerad kauem kui nende suuremat kasvu liigikaaslased. Täpset elu lõppu ei suuda pika aja peale keegi ette ennustada ning vaevalt seda keegi tahakski. Tähtsam on ikka see, kui kvaliteetne on sünni ja surma vahele jääv aeg.

Väikest kasvu koeri peetakse eakaks siis, kui nad on elanud 8–10 aastat, suuri koeri mõni aasta varemgi. Eri allikad annavad ise arve, kuid vanuriea algus ei sõltu mitte niivõrd numbrist, kuivõrd konkreetsest loomast. Kaks sama vana ja ühepalju kaaluvat koera võivad välja näha väga erinevad – üks oleks nagu kohe-kohe kutsikaeast väljumas, teine eelistab oma asemel lebada ning ajab end sealt vaevaliselt ja vastumeelselt üles omaniku tungiva palve peale.

Eluea pikkust mõjutavad kindlasti ka esivanematelt saadud geenid, kuid looma vananemine sõltub paljuski elustiilist, toitumisest ja keskkonnast. Seega, nii banaalselt, kui see ka kõlab, tuleks hakata vanaduspäevile mõtlema juba nooruses.

Kui inimene saab oma elus teha ise valikuid – millist elu elab ning mida sööb ja joob –, siis koera toitumise ja muude elukorralduslike detailide üle otsustab tema omanik. Igapäevane toit, selle kogus, liikumisvõimalused, suhtlus teiste loomade ja inimestega, koolitamine ja treenimine – kõike otsustab inimene oma tõekspidamiste ja harjumuste järgi.

Viimastel aastakümnetel on teadlased uurinud ja avastanud nii palju uut, et need tõekspidamised, mis olid meie vanavanematel, ei ole praegu enam kindlasti need, mille järgi oma koerale parimat elu sooviv omanik käituma peaks. Kõik me ümber on arenenud tormiliselt – taskus on nutiseadmed, ringi sõidetakse elektriautodega, rääkimata muudest teadussaavutustest, ent mõni omanik tahab kangekaelselt lemmiklooma kohelda ikka nõnda, nagu seda tehti pool sajandit või kauemgi tagasi.

Toitu tervislikult
Lemmikloomade õnneks on enamiku inimeste teadlikkus tervisliku toitmise koha pealt iga aastaga tõusnud, järjest tuleb juurde ka uusi häid ja veel paremaid toite.
„Milline toit on kõige parem?” uuritakse sageli. Sellele küsimusele ei saa vastata ühe lausega, sest universaalset toitu, mis sobiks igale koerale ja mida julgeks leheveergudel soovitada, ei ole. Koeratoidu valimisel peab arvestama looma vanuse, suuruse, liikumisvõimaluste ning paljude muude teguritega. Oma koera jaoks parima toidu leidmine võib võtta aega, mõnele sobib paremini üks, mõnele jälle teine toit.

Erilise vastutustundega tuleb suhtuda kasvava koera toitmisse. See on ju aeg, kus paarikilosest kutsikast sirgub mõne kuuga mitmekümnekilone (või sajagrammisest mitmekilone) loom. Igal juhul toimub areng tormiliselt. Luustik, liigesed, lihased ja kõik muu arenevad esimestel elukuudel tohutu kiirusega ning kõik vajalik organismi ülesehituseks saadakse toidust. Tuleb tõdeda, et kvaliteetne toit on kallim, kuid üldjuhul kehtib siingi sama reegel mis igal pool mujal – saad just seda, mille eest maksad. Mõne esmapilgul soodsama koeratoidu peale võib küll esialgu kuluda vähem raha, kuid hiljem ravi ja spetsiaalse toidu jaoks kordades rohkem, rääkimata omaniku aja- ja närvikulust ning looma kannatustest.

Loomale sobiv kvaliteetne toit on parim investeering tema heasse tervisesse ja pikka eluikka. Viimastel aastatel on hakatud rohkem rääkima ka koerte toortoidust – nii nagu igal asjal, on sellelgi omad plussid ja miinused. Tean koeri, kellele see sobib, ja ka neid, kellele ei sobi. Internetist leiab teema kohta palju lugemist, ning kui omanik suudab oma koera jaoks panna kokku kõike vajalikku sisaldava menüü, on ta väga tubli.
Kvaliteetse kuivtoidu saamise nimel töötavad paljud spetsialistid päevast päeva ning häid ja veel paremaid toite tuleb järjest juurde, ent ikka kohtavad loomaarstid oma praktikas kahjuks vaid pudru-kondi menüüga toidetavaid koeri. Looma toitmisele ja muudele ülalpidamisega seotud kulutustele tuleks mõelda juba enne lemmiku võtmist. Kõige odavam on koera mitte omada, kui aga on võetud vastutus loom oma ellu kutsuda, tuleks luua talle eluks parimad võimalused.

Väldi ülekaalu
Toitmisega on tugevalt seotud ka kehakaal. Vananedes aeglustub ainevahetus ning lisakilod on kerged tulema, ent seda ei tohiks lubada. Tean omast käest, kui raske on ise einestada, kui koer, kellega viimased 11 aastat koos olen veetnud, saadab iga mu suhu minevat palukest etteheitva-anuva pilguga, nagu poleks ta mitte kunagi süüa saanud. Ent sellest ei tohi lasta end heidutada.

Ülekaal soodustab näiteks liigesehädasid, südame ja veresoonkonna häireid, lisaks on juurde tulnud kilodest hiljem tunduvalt keerulisem lahti saada. Ülekaaluline loom hakkab eelistama rahulikku eluviisi, ei taha enam mängida ega hullata. Need koerad, kelle kehakaalu on omanik suutnud taas normi viia (see vajab omajagu tahtejõudu ja meelekindlust, kaaskondlaste ja loomaarsti tuge), ärkaks nagu uuele elule. Tundub, nagu kaoks koos lisakilodega looma elust ka paar elatud aastat.
Eakatele koertele on spetsiaalsed toidud, mille kalorsus on väiksem ning mille puhul on silmas peetud just eaka looma organismi iseärasusi.

Hambapärlikee
Millal viimati oma koera hambaid vaatasite? Eile õhtul, siis kui koos hambaid pesite? Kui vastus on jah, tehke endale üks pikk pai. Ja koerale ka. Te mõlemad olete tublid!
Kui koera hambahooldus tähelepanuta jätta, võib vanal koeral suus üsna nukker pilt avaneda: hambakivi, selle tagajärjel tekkinud põletikud ning hammaste väljalangemine, murdunud hambad, kohutav hingeõhk jms. Hambakivi ja põletikulised igemed on väga sageli tõsisemate tervisehädade põhjustajad. See kõik on õige hambahooldusega ennetatav, vähemalt suures osas.

Lemmikloomade hambaravi, nii nagu ka kõik muu lemmikloomadesse puutuv, on viimastel aastatel tohutu kiirusega arenenud ning koerte hambahoolduse teema ei tohiks tulla üllatusena enam ühelegi koeraomanikule. Kui tuleb, pöörduge loomaarsti poole ning laske endale looma hambahoolduse põhitõed selgeks teha.
Hoidke oma lemmiku hammaste eest hoolt – vanas eas on ta teile selle eest tänulik ning teil endal ei tule nina krimpsutada, kui juhuslikult koera suule liiga lähedale satute.

Loomaga arstile?
Vanadus iseenesest pole kindlasti mitte haigus, küll aga on vanas organismis terviseprobleemid sagedasemad. Muidugi pole haiguste eest kaitstud ka noored, kuid seda enam on ohus eakamad. Koer ju ei räägi, kuidas ta ennast tunneb või kuskohast valutab. Omanik on see, kes oma looma kõige paremini tundma peaks. Kui mingi asi kõhklusi tekitab, tasub seda koos loomaarstiga arutada – pigem asjatu kõhklus kui liiga hilja alustatud ravi.

Regulaarne loomaarsti külastamine võib aidata terviseprobleeme ja haigusi õigel ajal avastada ning varakult ravima hakata. Seda, kas külastada arsti üks või kaks korda aastas ning mis uuringuid teha, saate arutada koos looma perearstiga.
Kõikide koeraomanike rõõmuks on viimastel aastakümnetel koerte eluiga pikenenud tänu teadlaste ja loomaarstide pingutustele ning loomaomanike teadlikkuse ja vastutuse suurenemisele.