FOTOD | Eesti konsul päästis surmale määratud tõust koera

 (79)
Erakogu
Podenco tõugu koer Pistacho

Jahikoerte hooajajärgne massiline hukkamise ja hülgamise komme Hispaanias on korduvalt vapustanud kogu maailma. Hispaania Eesti saatkonna konsuli Karen Tikenbergi podencol vedas rohkem kui saatusekaaslastel: tal on nüüd kodu ja armastav perenaine.

Kareni kodus Madridis elab praegu lausa kaks kurva minevikuga koera. Lisaks varjupaigast pärit Pistachole, kes on tema kaaslaseks juba mitmendat aastat, pakub ta hoiukodu ka samast tõust Peterile. Koos Peteriga osaleti ka üle-eelmisel nädalal Madridis toimunud meeleavaldusel podencode kaitseks. Karen on ka organisatsiooni Hope for Podencos toetajaliige.

Podenco tõugu koer Pistacho

Mõte mõnele varjupaigast pärit koerale perenaiseks hakata oli Karenit saatnud juba varemgi, kui ta täitis ametikohustusi Pariisis. Prantsuse bürokraatia adopteerimise osas osutus aga ülejõu käivaks, nii jõudis Pistacho Karenini hoopis Malagast, kus varjupaigad seda tõugu koeri täis on.

Seotud lood:

Elusalt hauas, poodult puu otsas

Jänesejahiks aretatud ülikiired podencod on paljude jahimeeste silmis kõigest ühe hooaja tööriistad: oma ülesande täitnuna nad kas hukatakse või hüljatakse. Podencosid on läbi aastate leitud nii elusalt maetuna, autode taha seotuna, oliivipuude otsa pooduna kui koobastesse vangistatuna. Sama saatus tabab Hispaanias sageli veel teist tõugu jahikoeri, galgosid. Petitsioonile, et valitsus selliste koerte kaitseks midagi ette võtaks, kirjutas tänavu alla enam kui 62 000 inimest. Samas suurusjärgus on nende koerte arv, kes pärast iga jahihooaega hüljatakse. Need on terved, enamasti alla kaheaastased loomad, kes soetatakse kõigest 12-ks nädalaks: just nii kaua, 12 pühapäeva järjest kestab jänesejahi hooaeg. Poomine pärast hooaja lõppu kuulub nende sadistlike rituaalide hulka, millele Hispaania loomakaitsjad püüavad lõppu teha.

Tuhanded podencod hukatakse või jäetakse pärast jahihooaega hoolitsuseta

Karen polnud "nähtamatuteks koerteks" nimetatavatest podencodest enne kuulnudki, kuid armus seda tõugu koertesse esimesest silmapilgust, kui nendega varjupaigas kohtus.
"Mulle soovitati eriti ühte - too oli imeilus, aga nii kartlik, et mul ei lubatud teda puudutada. Kui küsisin üle, kas see koer on ikka see, kes tahab minuga matkamas käia ja telgis magada, siis vastati, et jah, just see ongi see koer. Seega - otsustatud!" meenutab Karen. "Kui podenco kord sinu ellu satub, siis muutud tõeliseks podenco fänniks. See tõug on nii erinev ja nii omapärane! Podencod on väga lojaalsed, iseseisvad, väga valiva kuulmisega, mängulised ja naljakad. Podencod tunnevad tänaval oma tõuesindaja ära ning tahavad teda alati tervitada, ka on nende mäng täiesti teistsugune: nad hammustavad teineteist kaelast või isegi näost ning koerapargis mängivad nad alati omavahel. Kõige rohkem meeldib neile joosta ning jooksus ei ole neile vastast- ainult ehk vaid nende saatusekaaslased galgod."

Isepäised, sportlikud ja mängulised koerad

Senise kooselu vältel on Karen podencode kohta õppinud palju ning jagab oma kogemusi: "Podenco jahib muu hulgas silmadega, ta jälgib maastikku, kus jänesed pesitsevad ning neid märgates sööstab kohalt. Lisaks on nad head kaevajad ning kaevavad jänesed urgudest ja kivipragudest välja."

Seda tõugu ei soovitata perele esimeseks koeraks, sest neid ei peeta lihtsaks tõuks - just oma iseseisvuse ning jahiinstinkti pärast. Podencodele meeldib teha asju nii, nagu nad tahavad ja siis, kui tahavad. Seega ei ole palju podencosid, kes lahtiselt ringi joosta saaksid.

Podenco tõugu koer Pistacho

"Minu podenco jookseb lahtiselt ainult kinnisel territooriumil, kus on ümber kõrge aed - koer on suuteline hüppama kiire hoo pealt kuni kahe meetri kõrgusele. Nad tahavad palju liikumist. See koer ei väsi, tema tõu iseloomustuseks öeldakse, et see koer on valmis töötama nii kaua kuni väsimusest kokku kukub, sest ta ei tunne väsimust," kirjeldab Karen oma lemmikut. "Kui ei ole aega temaga käia looduses pikkadel jalutuskäikudel, siis see koer ei ole sulle. Samas kodus on nad äärmiselt rahulikud, neile meeldib pehme magamiskoht - podencot näeb harva põrandal pikutamas, ikka sätib ta ennast voodisse, tugitooli, sohvale ja sätib endale veel teki pehmenduseks alla. Toit ja snäkid neile küll meeldivad ja nad teavad, millist häält teeb avanev külmkapi uks - aga vähemalt minu koer ei trügi ise jaole, vaid ta ootab rahulikult sohval, kuni snäkk temani tuuakse." Pistacho ei pea muretsema, et tema jooksuvajadus rahuldatud ei saa: Karen on kõva matkaja ning viib koera igal võimalusel loodusesse.

Pistacho käib Kareniga matkamas nii tihti, kui vähegi aega jätkub

Karen nendib, et kui kord juba on kodus podenco, on suur tõenäosus, et sinna tuleb ka teine podenco - neile sobib seltskond, mida pakub nende oma tõug. Nii juhtus temagagi.
"Ka minu kodus on praegu ajutiselt teine koer - teen koostööd ühe podencode varjupaigaga ning minu juures hoiukodus on praegu noorem ja väiksem kodu otsiv podenco."

Sellel prügiks peetaval koeratõul on tegelikult väga väärikas ajalugu, mis ulatub välja foiniiklasteni. Tõenäoliselt on nad Euroopasse sattunud praeguse Liibanoni aladelt, jõudes algselt Kanaari saartele. Neil on sugulussidemed Egiptuse vaaraokoertega.
Tänapäeval on podencod lisaks jahi pidamisele ideaalsed agility ja jooksuvõistlustel osalejad.

Pistacho telkimas