FOTOD | Elu läbi väärkoheldud koerte silmade: Soomes puruks pekstud käpaga Thor kohtus Eestis Hispaania prügimäelt leitud pruudi Cassandraga

 (13)
FOTOD | Elu läbi väärkoheldud koerte silmade: Soomes puruks pekstud käpaga Thor kohtus Eestis Hispaania prügimäelt leitud pruudi Cassandraga
ThorJens Raavik

Kuidas näeb maailma koer, kelle suur osa elust on möödunud julmuse ja ükskõiksuse käes? Loe Soomest Eestisse kolinud, kireva saatusega Thori lugu.

Tervitan teid kevadisest Supilinnast! Või kuidas keegi praegust ilma nimetada soovib, saadan tervisi kõigile nelikveolistele isenditele, kes sel talvel pole veel saanud naerda kohmakate kahejalgsete libastumiste üle. Kuigi olen kohustatud tunnistama, et oma saledate käppade tõttu on mullegi meelepärane tänavune ilmataadi otsus: mitte katta igal hommikul kogu minu päevatöö valge lumekorra alla. Palli ma üldjuhul ei viitsi taga ajada, aga lehehunnikud ja murumättad lõhnavad oluliselt paremini, kui need on valge ja külma lisandita, kas te ei arva nii?

Oih, ma vabandan siiralt, mul on kombeks jutustama hakata ja sülle ronida juba esimesel võimalusel, aga peaksin siiski end kõigepealt tutvustama. Tänaseks päevaks kannan hüüdnime Thor ja kõik minu sõbrad kutsuvad mind samuti viikingite äikesejumala nimega, aga seda nime hakkasin ma kasutama alles enne oma viienda sünnipäeva tähistamist.

Esimesed neli aastat oma elust veetsin ma Soomes ja Põlvamaal, kus mind tunti kui Viktorit. Iseenesest pole ju paha nimi, see sobib kui valatult minu passis oleva eritunnusega, milleks on „valged vuntsid“. Oma nukra mineviku tõttu, millest ma teile käesolevas kirjas kavatsen rääkida, otsustasin ma nimevahetuse kasuks. Kuid nüüdseks olen ma näinud palju erinevaid linnu ja võin öelda, et suurimates Eestimaa linnades on mõnessegi puusse Thori välgutabamus minu nime kirjutanud.

Seotud lood:

Hirm auto ees ja puruks pekstud käpp

Minu elutee sai alguse Soomes, sündisin 2010. aastal. Mu ema oli puudel ja isaks arvatakse olevat taksisugu, kuid kui ma väike olin, siis ei tahtnud ema sellest rääkida ja ega ma tänaseni täpselt teagi, kelle geenide tõttu mul nii voolujooneline keha on. Kindel on see, et käpad pärandas mulle küll ema, sest ühtegi nii kõrget taksikoera ma veel enda silmaga pole näinud. Mäletan veel ähmaselt, et mingil hetkel ma pidin oma ema juurest võõra mehega (nimetagem teda edaspidi Juriks) lahkuma, seetõttu ei meeldi mulle tänaseni autoga sõita, sest ma ei tea kunagi, et kuhu mind jälle viiakse. Arvestades seda, et see ei olnud üldse tore koht, kuhu Juri mind viis, siis ilmselt mõistate mind.

Oma esimesed eluaastad elasingi Juri juures Soomes, aga tema rääkis valdavalt vene keelt. Enamikest sõnadest ei saanud ma aru, eriti õhtupoolikutel, kui tal juba sõnad susisesid. Vahel jättis ta mind pikkadeks päevadeks ja öödeks üksinda, neid päevi kartsin ma kõige enam. Olgugi, et mäletasin ema õpetusi, kuidas kahejalgsetele ei meeldi, kui ma põrandale oma hädad teen, ei jäänud mul tihti muud võimalust. Hüüdsin küll, et keegi mind õue laseks, aga kedagi ei tulnud. Ja kui Juri lõpuks koju ilmus, siis lõhnas ja käitus ta tavaliselt nii halvasti, et ma ei tahtnud temaga ühes toas olla.

Thor Jens Raavik

Mõnikord lõi ta mind rusikaga, vahel labakäega, kuid ühel korral läks nii õnnetult, et mu vasak esikäpp oli täiesti pooleks. Sellest olen siiani natuke traumeeritud ja kui see päev mulle mõnikord meenub, siis ma lakun seda haiget kohta. Seetõttu ma eriti üksi kodus ei tahagi olla, sest siis tulevad jälle kõik need asjad meelde. Vahel ikka mõtlen temast ja tegelikult on mul Jurist natuke kahju, sest mina sain kohe aru, kui olin pahandust teinud, aga tema mõistus ei küündinud ka kümnendal korral selleni, et kõigi nende tegevuste põhjus peitus selles, et ma ei saanud temalt piisavalt tähelepanu. Nägin vaid aknast, kuidas teised koerad jalutasid ja õues palli püüdsid.

Rottweiler tungis kõri kallale

Ühel päeval koputasid meie uksele mingid võõrad inimesed, kelle hääl tundus mulle üle mitme aasta jälle sõbralik ja hooliv. Neil oli kaasas puur ja mõistsin, et sellega saan ma kohe lähemalt tuttavaks. Ega ma eriti vastu sellele ideele polnud, kuigi olin juba leppinud oma saatuse ja Juriga. Igatahes oli see viimane päev, kui ma Jurit nägin. Minu uued tuttavad sõidutasid mind mingisse imelikku majja, mille sarnast ma rohkem kuskil näinud ei ole. Selles majas olid ainult koerad! Vahepeal käisid mingid inimesed ka, aga neid nägi päevas vaid loetud korrad ja ka siis tõid nad meile vaid süüa. Mõned teised sealsed elanikud rääkisid, et on juba aastaid sedasi elanud, aga taaskord läks minul õnneks, kui kohtusin ühe väikse tüdrukuga, kellega kohe suurteks sõpradeks saime.

Selle tüdrukuga ja tema perega jõudsingi ma Eestisse, kus mind ootas ees suur maja ja veel suurem muruplats selle ümber. Majas elas ka veel üks kass, kes oli alati lahke oma krõbinaid minuga jagama. Ainus miinus oli see, et ma ei saanud sellel muruplatsil üksi oma igapäevaseid toimetusi teha, sest selle kõik parimad murututid oli märgistanud enda nimega juba minust kümneid kordi suurem rottweileri tõugu koer, kes meie hoovis oma päevad keti küljes veetis. Ükskord lipsasin ma uksevahelt välja, kui keegi tähele ei pannud, sellest näen siiani luupainajaid. See suur koletis haaras oma ilmatusuure suuga minu kõrist kinni ja raputas mind nagu vana kaltsu. Läks hästi, et inimesed jõudsid sekkuda ja mu ära päästsid, muidu ma praegu Delfiga kirjavahetust pidada ei saaks. Ma küll enam üksi välja ei jooksnud, aga ilmselt olid kõik nii pahased selle ühe intsidendi tõttu, et juba varsti olin sunnitud taas eluaset vahetama.

Thor Jens Raavik

Oli vihmane oktoobrikuu õhtu, kui meie hoovi sõitis mulle võõras auto. Kuulsin, kuidas ketikoer õues haukus ja kuidas kõik inimesed majas närviliselt ust avama jooksid. Avatud uksest sisenesid majja kaks pikka meest ja mu esimene reaktsioon oli, et kui ma äkki natuke haugataksin, siis jääksin sel korral koju ja mind ei viida jälle kuhugi minema. Sel päeval sain aru, et minu tahtmine ei tähenda eriti midagi ja olin sunnitud siiski taas autosse ronima. Õnneks sain seekord oma lemmikpadja ja teki kaasa, tänu millele ei olnudki see autosõit nii õudne kui tavaliselt. Ka need kaks võõrast meest olid üllatavalt sõbralikud ega pahandanud minuga, kui ma keelega üle autoakna paar korda tõmbasin - kuna mulle autosõit endiselt ei meeldinud, siis ajas see mind õhku ahmima ja keelelt tilkus sülge, mille ma siis salakavalalt akna vastu üritasin pühkida.

Kuidas ma Pärnu kiriku sisse õnnistasin

Oma esimesest jalutuskäigust Pärnus mäletan veel seda, kuidas meie majast mõned meetrid eemal asus üks nendest suure ristiga hoonetest, kus osad inimesed pannkoogipäeval käivad. Seda nähes tundus mulle ainuõige mõttena see koheselt enda nimele märgistada, mis tegi minu uuele, karvasele ja raskemuusikalembelisele kahejalgsele palju nalja. Kuid suurest ärevusest piirdusingi ainult sellega ja tahtsin tuppa minna, et siis juba tutvuda Jensiga. Ma ei teadnud koheselt, kuidas talle meeldib magada, seetõttu veetsin esimese öö üksi elutoas. Nägin öösel hirmsaid unenägusid, aga jäin siiski vapraks ja pidasin hommikuni vastu. Peaaegu. Ärgates oli tekkinud luupainajate tagajärjel minu alla üks märg loiguke ja olin juba valmis taas asjad pakkima, sest kes see voodimärgajast koera endale ikka tahab. Aga mitte midagi ei juhtunud! Ma ei tea, et kas Jens ei tunne lõhna, või ei pane ta lihtsalt asju tähele, aga selle eest pole ma tänaseni riielda saanud. Ütlen kohe ära, et nii piinlikku lugu pole rohkem juhtunud ka.

Thor Jens Raavik

Elasime Pärnus kahekesi korteris, mis asus puumajas koos mitme teise korteriga. Esimesed päevad möödusid meil jalutades ja Jensi sõpru külastades, kuid siis sai tal puhkus läbi ja ma pidin hakkama üksi kodus olema. Hüüdsin õhtust hommikuni, et ta tuleks tagasi, sest pimedad ööd on üksi väga õudsed. Tavaliselt pidin ma teda kutsuma väga kaua, enne läks väljas valgeks, aga vähemalt ta tuli. See jätkus nii vaid mõned nädalad, kuni kuulsime magades, et keegi koputab uksele. Kui Jens ukse avas, vaatas sealt vastu üks vanatädi, kes osutas näpuga mulle ja ütles, et naabrid ei saa öösiti magada, sest mina teen suurt kisa. Ta tundus sõbralik, aga palus edaspidi vaiksemalt olla, sest muidu peame mõlemad uue kodu leidma. Pärast seda päeva olen vaid mõned korrad üksi koju jäänud, edaspidi viis Jens mind oma vanaema juurde, kui pidi ise tööle minema. Elasime natuke aega Tallinnas 9-korruselises majas Lasnamäel, seal kutsuti mulle lausa politsei, kui Jens läks tööle ja minu üksi kodu jättis valvama. Meie elasime kolmandal korrusel, aga kuidagi kuulis mind seitsmendal korrusel elav naaber, kes helistas politseisse ja nemad omakorda Jensile, kes siis oli sunnitud töölt varem koju tulema. Aga ma tõesti kartsin prussakaid, kes ei lasknud mul rahulikult magada. Õnneks ei läinud kaua aega, kuni ka Jens nägi ühte neist ja me kolisime sealt üsna ruttu minema. Päris tihti ööbisin ka Jensi kunagise klassivenna Muksi juures, kus aitasin ehitada motogaraaži, kui Jens tööl viibis. Temaga saime nii hästi läbi, et kui me tagasi Pärnusse kolisime, siis võttis Muks endale samuti koera, kuigi eelnevalt meeldisid talle pigem kassid.

Rääkiv silm valvab

Mul oli hea meel, kui tagasi Pärnusse kolisime, sest seal sain jalutada rihmata ja polnud vaja karta, et keegi minust üle sõidaks, või peale astuks. Pikalt me Pärnusse pidama ei jäänud, sest üsna varsti tutvus Jens Kristeliga. Mulle hakkas ta kohe meeldima, meist said juba esimesel kohtumisel suured sülesõbrad. Mõned korrad sõitsime Jensiga Pärnust bussiga Tartusse, et Kristelit külastada, kes elas ühiselamus, mida kahejalgsed kutsuvad Mordoriks. Seal aga läksid reeglid ja kontrollid karmimaks. Olime Kristelil külas, vaatasime õhtul telekat ja paitasime niisama, kui koputati uksele ja paluti vaiksemalt olla, kuigi me juba olime väga vaikselt. Ka mina ei saanud jätta olukorda sekkumata ja haugatasin võõrale tädile, et ta meid rahule jätaks. Seepeale taheti meid aga keset ööd ühiselamust tänavale visata. Vähemalt suutis Kristel selgitada sellele tädile, et me tulime nii kaugelt ja meil pole keset ööd enam kuhugi minna, sest õues on paks lumi ja miinuskraadid . Järgmisel päeval sõitsime tagasi Pärnusse, aga seda vaid lühikeseks ajaks. Juba paari nädala möödudes olime taas Tartus, kuid seekord juba ilusas korteris, mille Jens ja Kristel koos üürisid. Mulle meeldis see mõte väga, sest nüüd ei pidanud ma enam üldse üksi olema – Jensil on kombeks öösiti töötada ja Kristelil päevasel ajal, seega on alati keegi minuga kodus. Kui juhtubki, et peame kahekesi kodu valvama jääma, siis jälgivad Kristel ja Jens meie valvsust musta rääkiva silma abil. Kui ma aknast naabermajas elavat koera tervitan, siis ütleb mulle see silm Jensi häälega, et ma haukumise koheselt lõpetaks, või ei luba see mul nätsutamiseks valitud sokke nautida. Selle imeliku asja tellis pererahvas Hiinast, enne seda oli meil kodus mõnevõrra lõbusam, aga eks koerad harjuvad kõigega, isegi turvakaameraga.

Hispaanlannast pruut leevendab üksindust

Olles elanud Tartus ligemale pool aastat, tulid meile külla Jensi vanemad ja nende koer Cassandra. Olin varem Tallinnas elades juba seda ilusat hispaanlannat näinud ja mitmel korral isegi pargis mängimas käinud. Cassandraga on meil tugev vaimne side, sest ka tema
elu algas keeruliselt, kui ta leiti Hispaanias prügimäelt, kui ta oli vaid ühekuune kutsikas. Sealt leidis ta tee samasugusesse majja, kuhu mind Juri juurest viidi, kust edasi juba sai temast tol ajal pere teine koer.

Thor ja Cassandra Jens Raavik

Olgugi, et meil on vanusevahe 4 aastat, mõistame teineteist hästi. Kuid nüüd, kui nad meile Tartusse külla olid tulnud, sain ma oma elu suurima kingituse. Selgus, et Jensi vanemad kolivad Tenerifele ja sinna ei saa nad esialgu ühtegi looma kaasa võtta. Cassandra pidi meile jääma, kuniks leitakse mõni loomasõbralik eluase. Mulle tähendas see aga seda, et mul on nüüd esimene päris tüdruksõber! Tutvustasin oma pruudile meie maja kombeid: kui inimene on vertikaalses asendis, siis tähendab see, et on paitamise ja sülleronimise aeg. Ja kui on aeg magama minna, siis võib teki alla pugeda juba enne, kui kahejalgsetel on hambad pestud.

Ta harjus meie reeglitega üsna ruttu ja nüüdseks oleme koos mõned uuedki ühiselunormid kehtestanud. Aga mis peamine – ma ei pea enam üksi kodus karjuma ja igavusest sokke närima! Meie üks lemmiktegevusi on kõrvade pesemine, täpsemalt sedasi, et Cassandra lamab külili ja mina lakun. Nüüdseks oleme Cassandraga lahutamatud, isegi diivanil olles magame kaisus ja õues kõnnime alati kõrvuti. Väljaspool kodu meeldib talle joosta ja palliga mängida, kuid mina olen rohkem seltskondlik ja tahan inimeste jutte kuulata. Vahel käime koos ka pidudel, enamasti Tartu pubis Zavood, sest Jens töötab seal ja meiegi oleme tuttavad kõigiga, kes seal inimeste asju ajamas käivad. Suuremat perekonda me siiski ei plaani, sest minult on laste saamise võimalus ära võetud.

Cassandra Jens Raavik

Kokkuvõtlikult võin öelda, et nüüdseks ma enam ei karda võõraid, kuigi alguses olin üsna pelglik, eriti just kapuutside ja vihmavarjudega inimeste suhtes. Enam ei karju ma kodus, kui keegi selleks põhjust ei anna, sest nüüd on mul kodus targemat teha ja pean tüdruksõbra ees vapramat nägu tegema. Jens ostis meile koju kaamera, millest ta saab alati meil silma peal hoida, sest vahel ma unustan ära, et minu laulmine võib teisi häirida. Ühtlasi saab ta tuletada mulle jälgimisseadme abil meelde, et kõik on hästi ja varsti on jälle kõik kodus, kui tundub, et päev venib väga pikale