Hästi kasvatatud korterikoera viis mõttetera koerasoovijatele


Korterikoer õues ja aknal
Korterikoer õues ja aknalFoto: Ilmar Saabas

Kindlasti on palju neid, kes tahaksid endale neljajalgset lemmikut, aga pelgavad korterisse koera võtta, sest on kuulnud hirmujutte, kuidas loom sööb ära kingad, närib auguliseks diivani käsitoed ning haugub nõnda valjusti, et seda kuulevad nii kõrvalkorteri elanikud kui ka ülemised ja alumised naabrid. Kogenud korterikoer Iti teab aga rääkida, et tegelikult võib koer vägagi hästi korterieluga kohaneda – vaja on vaid kannatlikku ja mõistvat peremeest.

Heaks korterikoeraks me ei sünni, vaid kasvame.

Iga kutsika sees on väike pättusepisik, mis aeg-ajalt välja tahab tulla. Selleks et kutsikas teaks, millal ja milliste asjade peal võib pättusehoo valla päästa, on vaja pererahva abi. Kui minu perenaine Berit märkas, et kippusin meie eelmises korteris saja aasta vanuste palkseinte vahel olevat takku närima, tuli ta kohe minu lemmikmänguasjaga minu tähelepanu eemale suunama. Aga teate, kui raske mul oli! Seinast väljaturritavad takuribad vaatasid mind nii ahvatlevalt, ja eks vahel käisin neid ka meelega sikutamas, ise samal ajal ühest silmanurgast perenaist kelmikalt piieldes, kas ta ikka näeb, millega ma just siin ja praegu ametis olen. Nägi küll, aga alati oli ta mõne piiksuva leluga valmis mind mängima kutsuma.

Sama lugu oli teiste asjadega. Mulle meeldisid kutsikana väga pappkastid ja muud sarnased esemed, mida ma tegelikult närida ei tohtinud. Aga niipea, kui hambad kusagile sisse lõin, oli perenaine piiksuva leluga kohal. Hakkasin mõistma, et just seda mänguasja võin närida täpselt niipalju, kui minu koerasüda ihaldab. Kaotasin ajapikku muude esemete vastu lihtsalt huvi – ja kingi pole ma kunagi söönud.

Seotud lood:

Kuulekust omandame treeningul.

Kui olin veel noor ja rumal, nagu öeldakse, viis perenaine mind kõigepealt kutsikakooli. Pärast seda käisime koos sõnakuulelikkuse trennis. See kogemus on minu isepäist loomust üsna palju distsiplineerinud. Ehkki tõupuhta Westie'na ehk West Highland'i terjerina kipungi tegelikult veidi isepäisem olema, mistõttu perenaine pargis mind rihma otsast lahti, päris omapäi toimetama ei luba, sest ma tõesti ei lase end kellestki segada ja võin ära unustada, et olen üldse kellegagi koos jalutama tulnud. Ent isegi distsiplineeritud ja tublil korterikoeral peab ju mõni pahe ka olema, eks?

Kannatlikkus on voorus.

Kutsikana on meie jaoks maailm üks imepärane paik. Nii palju uut ja huvitavat on avastada, kuid samal ajal on vaja õppida inimeste reeglite järgi nende katuse all elama. Alati ei tule õppimine kergelt ega üleöö, seetõttu ei maksa kohe arvata, et kutsikas on rumal, või mis veel hullem – kaotada kannatus ja oma lemmik üldse ära anda. Minul kulus näiteks mõistmiseks, et häda on alati parem õue, mitte vannituppa teha, kokku neli kuud!
Tegelikult õppisin väga kiiresti ära selle, et vannituba on koht, kus võin oma koeraasju toimetada. Perenaine pidi tööl käima ega jõudnud mind alati õue viia, kui mul pissihäda peale juhtus tulema. Selleks puhuks oli ta vannitoapõranda vooderdanud pehme ja imava materjaliga, mida mina WC-na kasutasin. Ühel päeval tuli muutus. Perenaine, kes arvas, et olen juba piisavalt suur, pani vannitoaukse lihtsalt kinni! No mis mul muud üle jäi, kui oma asjad jalutuskäigu ajal õues ära toimetada.

Me ei ole siiski unustanud, kuidas koer olla.

Mulle meeldivad eriti need nädalavahetused, kui perega koos maale sõidame. Seal saan nautida koeraelu täiel rinnal. Isegi sellised tublid korterikoerad nagu mina vajavad akude laadimist, nagu räägivad inimesed, kes otsivad nädalavahetuse peokohta, et puhata väsitavast viiest tööpäevast.
Tunnen end maal kui ema valvsa pilgu alt pääsenud linnalaps. Käin alati kontrollimas oma salajasi urge, kus saan nägu- ja ninapidi aega veeta niipalju, kui ise tahan. Keegi ei tõmba rihmast, kui parajasti teiste koerte jäetud visiitkaarte nuusutan; keegi ei ütle, et lähme nüüd koju. Sellised nädalavahetused on eneselaadimiseks, et järgnev nädal või paar taas korralik korterikoer olla.

Hindame väikeseid rõõme igas päevas.

Loe veel

Kui pere on tööl, siis mina tavaliselt magan. Minu lemmikkohaks on aknalaud, millel tukkudes ühe silmaga laisalt vareseid ja möödakäivaid inimesi mõõdan. Väike kasv on pannud mind kõrgust hindama – ka diivanil kuhjuva padjavirna otsast võib mind aeg-ajalt lesimas leida.
Perenaine hoolitseb selle eest, et minu toidulaud oleks hea ja paremaga kaetud. Isegi ilusa toidualuse meisterdas ta mulle ise. Nii väga armastab ta mind! Miks peaksin siis kingi või mööblit sööma? Pikutan ja vaatan vareseid, kui igav hakkab, piiksutan mõne korra oma mänguelevanti. Nii ootangi, kuni pererahvas töölt naaseb, et koos midagi toredat ette võtta. Selle nimel tasub olla igati korralik ja eeskujulik korterikoer.