Inglise setter — jahikoera hingega heatahtlik perekoer


Inglise setter — jahikoera hingega heatahtlik perekoer
Inglise setterFoto: Wikipedia

Inglise setter on üks neljast setterist Iiri, Iiri punavalge ja Gordoni setteri kõrval. Mina mäletan seda koeratõugu kuulsast ja nukrast vene filmist “Valge Bim Mustkõrv”.

Selle filmi peaosas säras just seda tõugu koer koos legendaarne näitleja, Stirlitzina kuulsust võitnud Vjatseslav Tihhonov. Eesti keeles on ilmunud ka samanimeline raamat.

Mis koer Inglise setter tegelikult on, sellele aitab vastuse saada koerakasvataja ning Eesti Setterite Klubi juhatuse liige Eva-Liisa Salin. Kui tinglikult jaotatakse inimesi vahel „koera- ja kassi-inimesteks, siis Eva-Liisat võib ilmselt pidada „setteri-inimeseks“. Juba lapsepõlves valis Eva-Liisa talle kingitud koeratõugude plakatilt välja just setterid ning film „Valge Bim mustkõrv“ võlus ka tema jäägitult. Tema varajases lapsepõlvekodus oli küll muid loomi, aga koeri mitte. Eva-Liisa otsus oli kindel: kui koer tuleb, siis olgu see just setter ja umbes 12 aasta vanuselt saigi temast setteriomanik. 

Algusest peale eelistanuks Eva-Liisa ka just Inglise setterit. „Aga tol ajal ei olnud neid saada ja esimene oli Iiri setter.“ Teine koer oli Gordoni setter ja alles siis saabus lõpuks see päris „oma“ – Inglise setter, aasta siis oli umbes 2003. 

Täna on Eva-Liisal kodus kaks Inglise setterit – 10-aastane Roosi ehk Set’r’Ridge’s Rosa’s First Prayer ja 4-aastane Muri ehk Edenbridge Very Expected Murrieta (Roosi on muideks Muri ema) ja loo tegemise ajal oli Eva-Liisal veel ka Muri poeg, 4-kuune Cinnamon, kes oli minemas uude peresse.

Seotud lood:

Inglise setter – kes ta on?

Sitke ja atleetlik Inglise setter on keskmist kasvu linnukoer. Tema varased eelkäijad on “setting dog”-ideks kutsutud linnukoerad, kes pidasid jahti vuttidele, faasanitele ja tetredele. Seetõttu suudab ka tänane Inglise setter ajada jälge suurepäraselt õhust, joosta saagi järele pea püsti ja ka üsna pikki vahemaid. Algselt jahikoeraks aretatud Inglise setterit kasutatakse Eestis jahil siiski suhteliselt harva, samas kui mujal maailmas on ta jahikoerana väga hinnatud.

Eestis on Inglise settereid vähe. Hetkel on Eestis pesakondi Eva-Liisalt, aga on ka sissetoodud koeri. Miks on Inglase settereid Eestis vähem kui näiteks Iiri settereid? Eva-Liisa ütleb, et täpseid põhjuseid on ka temal raske välja pakkuda. „Eesti esimese iseseisvuse ajal ehk 1920-30ndatel aastatel oli Inglise setter üks populaarsemaid koeratõugusid Eestis.“

Tegelikult on see üsna hämmastamapanev fakt, sest kes oleks uskunud, et Inglise setter just siis sedavõrd populaarne oli. Täna on nii Inglise kui ka Gordoni setter jäänud oma populaarsuselt oluliselt alla Iiri setterile, sest Eestis sai iirlaste punane värv ca 15 aastat tagasi väga ruttu populaarseks. Inglise setteri valikul võib segavaks faktoriks olla ka valge värv ning tugevam jahiinstinkt.

Hurmava pilguga džentelmenid ja daamid?

Inglise setterite tumedate silmade hurmav ja sõbralik pilk on vastupandamatu. Paljud omanikud kinnitavad, et koer justkui räägib oma silmadega. 

Inglise setteril on sirge, seljaga ühel joonel kergelt lehviv saba, mis on märk tõu rahulikkusest ja armastusväärsusest.

Kael on jõuline ja tugev, õlajoon on samuti lai. Emaste turjakõrgus on kuni 61 cm, isastel kuni 69 cm. 

Lainjas, pikk ja siidine karvkate on pikem jalgade tagaosal, rinnal, kõhu all ja sabal. Inglise setteri värvigamma on rikkalik, põhitoon on aga alati valge. Värvitoonid on erinevad: mustad täpid ütlevad, et värvitoon on blue belton, trikoloor tähendab musti ja valgeid täppe üheskoos, lemon belton tähendab kollakasvalget, liver belton maksavalget ja orange belton pruune täppe. 

Eva-Liisale endale sümpatiseeribki just inglaste värvus – see olevat otsekui kamuflaaž – koer justkui sulandub teatud maastikega ühte. Päris valget värvi siiski ei esine, mingid täpikesed on ikka olemas.
„Üldine reegel on, et väga tume värv ei ole soositud.“ 

Näituse kohtunikele ei meeldivat ka eriti kehal olevad laigud. Orange-beltonil ei tohiks olla ka musta värvi laike, aga eks kohtunikud teevad ju omad otsused.

Karvkatte hooldamine

Karvkatet tuleks kammida ja puhastada iga päev, vältimaks eriti niiskete ilmade ja lumega pikkadesse karvadesse tekkida võivaid pusasid. Näiteks tagajalgadele tekkivad pusad võivad koera ebameeldivalt häirida. Metallpiidega hari ja kamm kuuluvad seega iga Inglise setteri omaniku põhivarustusse. Kui koera juba kutsikast saati harjutada kammimise ja trimmimisega, siis harjub ta selle tegevusega ära. 

Inglise setter ei ole kohustuslikus korras trimmitav tõug, kuid elegantse välimuse säilitamiseks on trimmimine soovitatav. Näituse trimmingut võiks teha kaks nädalat enne näitust, muul ajal kahe- kuni neljakuise vahega. Vahel tuleks ette võtta ka šampoonipesu.

Eva-Liisa oma koeri igal juhul trimmib: „Trimmin karva poole kõrvani ja lisaks sellele ka kaela ning käppasid. Puhmas kaelakarvad mulle ei meeldi. Oleneb muidugi eesmärgist – jahikoera puhul ei ole see nii oluline. Üldiselt tuleb aga karvkatte korrashoidu, eriti käppade ümbrust, jälgida kõikide setteritüüpide puhul.” 

Eva-Liisa kinnitab, et koeri tuleb kindlasti hakata trimmimisega varakult harjutama, et neid trimmeri põrinaga paremini tuttavaks teha – erinevad müraallikad ei kuulu üldiselt just setterite meelishelide hulka. 

Kui otsest näituseperioodi pole, siis umbes kolmekuulise perioodi vältel teeb ta ise oma koertele trimmimist.

Mitte kõige lihtsam iseloom

Inglise setter on sõbralik, otsekohene ja avatud tõug, kes suhtleb hea meelega ka võõraste inimestega ja lastega. 

See südamlik ja heatahtlik koer on üldjuhul suurepärane kaaslane, kuid võib vahel olla ka üpris isepäine ja ulakas. Ja kuigi on isendeid, kes kuuletuvad hästi omaniku igale käsule, ei ole nad siiski spanjelid ega retriiverid, kelle jaoks on omanikule kuuletumine esmatähtis. 

Mingil perioodil, eelkõige on see kutsika- ja teismeeas võivad tekkida ka krutskid ja pahandused. Näiteks Eva-Liisa enda üks väike sell oli roninud trepi ja redeli vahelisele kõrgele moodustisele ega osanud sealt alla tulla. 

„See on aga eelkõige stressist ja igavusest, kui koer on üksinda kodus. Kui koer saab olla teiste koertega koos, siis see muudab stressi väiksemaks. Veel parem, kui inimene on talle võimalikult palju seltsiks,” kinnitab Eva-Liisa. 

Inglise setteritest räägitakse ka kui iseseisvast koeratõust, kas see on pigem selline isemõtlemine või midagi muud? Ja teisalt öeldakse, et Inglise setter tahab olla koos inimesega?
Koera iseseisvust iseloomustab näiteks see, kui ta rannas lahti lasta, võib ta joosta
üpris kaugele. 

„Läheb lindudele järgi või otsib iseseisvalt,“ tõdeb Eva-Liisa. Jahimehed kasutavad jahil käivatel setteritel seetõttu kellukesi ja piipareid, et koera asukoht ja tegevus kuuldavaks teha. „Samas, setter reeglina jälgib, kas sina ka ikka samas suunas järgi tuled. Kui näiteks laika võib mõningal juhul olla ekstreemne näide iseseisvusest – koer läheb metsa ja võibki üksi kauaks metsa jääda, siis Inglise setter on väga sõltuv juhist ja kui ta märkab juhi kadumist, siis ta satub segadusse. Siis kaob ka tema iseseisvus ja ta hakkab ainult peremeest otsima.“
Neile meeldib olla karjas ja peres, neile ei meeldi olla üksinda.

Vajab aktiivset pühendumist

Energiline, tähelepanu armastav ja inimesele orienteeritud koer sobib perekoeraks sellistele inimestele, kes pööravad koerale tähelepanu ja viitsivad ning tahavad temaga tegeleda. Nad on väga aktiivsed koerad ja tahavad palju liikuda. Nagu iga koer, vajavad nad koolitust. 

Eva-Liisa jätkab: „Inglise setteri omanik võiks olla eneseteadlik inimene. Järjepidevus ja distsipliin on üks olulisemaid asju setteri pidamisel. Oma käitumise jälgimine, et koerale mitte valesid signaale anda. Samuti peaks olema füüsilist jaksu, et jaksata setteriga koos liikuda. Ideaalis võiks olla oma aed, aga see ei olevat takistuseks setteri võtmisel – lihtsalt tuleb nendega siis rohkem peale tööd liikuda ja seda ka pimedatel talveõhtutel.” 

Omaniku ja koera suhe peab olema paigas. Eva-Liisa annab kutsikaomanikele alati kaasa ka vastavad õpetussõnad-soovitused. Näiteks selle, et koer peab aru saama ja tunnetama, et sina kontrollid teda igas olukorras. 

Uurin ka seda, milline oleks kõige parem setteritüüp algajale koeraomanikule? „Setterit üldiselt päris algajale koeraomanikule ei soovitata. Ka ei soovitaks inimesele, kes ootab koeralt Saksa lambakoera sarnast kuulekust ja valvuriks olemist. Inglise setter ei ole valve-ega kaitsekoer.“
Aga pühendunud ja aktiivsele inimesele sobib põhimõtteliselt igasugune setter. 

Ja siinkohal tuleb lisada, et inglise setter võib olla ka selline koer, kes vajab tähelepanu, kallistusi ja sügamist. Ta saab kergesti aru pereliikmete tunnetest ja tahab neist osa saada. On mitmeid inglise setterid, kes naudivad üle kõige omaniku süles istumist.

Inglise setter on ka suurepärane valik peresse, kus on lapsed. Ka Eva-Liisa kasvandikest on enamik läinud just lastega peredesse. 

Seda mõnusat lähedaloleku soovi saan tunda ka mina, kui pisike Cinnamon oma koonu mulle pihku paneb ja vaikselt märku annab, et mis sa siin niisama istud, nüüd võiks parem sügada ja võib-olla isegi veidi mürada. Ka Muri on intervjuu ajal kogu aeg Eva-Liisa juures ja kuulab, millest räägitakse.

Treenimisel tuleb olla kannatlik

Maailmakuulus psühholoog Stanley Coren avaldas 1994. aastal kuulsa raamatu koerte intelligentsusest ja selles on ka koerte intelligentsuse edetabel, milles ta paigutab Inglise setteri 37. kohale. Sellega tõuseb too paljudest teistest töötavatest koertest ettepoole. 

Tõepoolest, Inglise setterid on targad ja teisalt ka kavalad. Õppimissoov on neis olemas, aga treenimine nõuab omanikult üsna kannatlikku meelt, koolituskeskkonna rahulikkust, kavalust, enesekindlust, õiget hetke ja hääletooni ning hulgaliselt huumorimeelt. 

Eva-Liisa on harrastanud oma koertega sõnakuulelikkust ning kinnitab, et koer on täiesti treenitav ja ka võistlustel on võimalik osaleda. 

Erinevate allikate väitel tuleb õpetamist alustada juba varasest kutsikaeast, sest see iseseisva mõtlemise ja kangekaelse iseloomuga väike sell võib muidu ka kodus üsna palju pahandusi teha. Nad on iseloomult üsna õrnad, seetõttu ei tohi treenimine olla karm ning kriitiline. Kiitused ja maiused on kõige paremaks “abimeheks”. Samas peab koerale hästi selgeks tegema ka käskluse „ei.“

Eva-Liisa kogemus ütleb ka seda, et motivatsioon on koertel erinev – Eva-Liisa koerad reageerivad rohkem maiusele, aga on ka neid, keda meelitab mängimine.

Mets toob välja jahikire

Eva-Liisal on natuke kahju, et Eestis on seni ainult üks jahimees tema käest endale Inglise setteri võtnud. „Tegelikult on ta väga hea jahikoer. Instinktid on neil tugevad ja nad tahavad tööd teha.“ 

Jahikire olemasolu iseloomustamiseks kirjeldab Eva-Liisa oma koera Muri käitumist, kes kodus on rahulik ja vaoshoitud. „Metsa minnes muutub koer kohe teistsuguseks: nuusib, sikutab, tahab jooksma minna – instinktid löövad lõkkele.“ 

Eriti just jahikoerast Inglise setterile peab õpetama kannatlikust erinevates olukordades. Jahil pannakse koera nutikus ja kannatlikkus nimelt mitmel moel proovile. Kõigepealt peab koer olema liikumatuna nii lähedal linnule, et lind ei julge minema joosta/lennata . Kui omanik annab käskluse, ajab koer linnu lendu ja peatub siis koheselt, andmaks omanikule võimaluse lindu segamatult lasta. Pärast linnu laskmist võiks koer ka tuua linnu ja andma selle omanikule. 

Kui soovite harrastada jahilkäimist, on hea teada, et on olemas kahte tüüpi Inglise settereid. Üks on aretatud vaid selleks, et olla just jahikoer – koer on väiksem, kergem ja väiksema karvkattega – see on nn Llewellini-tüüpi Inglise setter. Teine koer on välimuselt hoopis teistsugune – ta on suurem ja rikkalikuma karvkattega – nn Laveracki-tüüpi Inglise setter. See on ka nn näitusetüüp, keda nähakse rohkem näitusel või lihtsalt lemmikuna kodudes. Mitmel sellisel koeral on jahiinstinkt aretustöö käigus tuhmunud. 

Ideaalis võiks inglise setter olla edukas nii näitusel kui jahil (nn „dual setter“). See on ka Eva-Liisa aretustöö eesmärk ning „dual“ liinidest on pärit ka kenneli ema Roosi.

Liikumine, liikumine, liikumine

Liikumise korrapärasus on tõule väga oluline. Liikumise määr võib tasapisi kasvada, kuid seda tuleb teha mõistlikult. 

Inglise setteri lihased hakkavad arenema umbes nelja nädala vanuses ehk juba kutsikaeas. Siis saab kutsikas aru, mida kõike ta oma kasvavate jalgade ja muude kehaosadega suudab. Hüppamine, ronimine ja väljas olemine on inglise setteri tulevikku silmas pidades vägagi oluline. Silmas peaks aga pidama, et alles 2-3-aastane Inglise setter on täiuslikus lihastoonuses.
Lisaks igapäevasele liikumisel võib inglise setteriga harrastada kuulekuskoolitust, jahikoolitust, näitusekoolitust, agility’t, jalgrattasõitu. Ka matkamine, aktiivsusmängud, otsimisharjutused ja pallimängud on talle vaid kasuks.

Inglise setteritele meeldib toimetada erinevate takistuste ja ronimisvahenditega. Agilitys on kasuks ka nende kiirus. Ainus probleem on see, kuidas saada koer huvituma ainult oma juhist ja takistustest, kui läheduses on muid häirivaid tegureid ja ärritajaid. 

Agility-harrastus nõuab head vormi, tegevusvalmidust ja head ühistööd koerajuhiga, mistõttu võib see inglise setteriga just alguses olla suhteliselt keeruline.

Ka matkamine ja metsas käimine on koerale meeltmööda, sest on ju Inglise setter algupäraselt ikkagi jahikoer. Samas tuleks jälgida, et jalutuskäigud ei oleks ka liiga pikad, sest kui meie jalutame näiteks 5 kilomeetrit, siis võib koer meie läheduses olles joosta samal ajal koguni 20 kilomeetrit ehk lausa neli korda rohkem.

Üldiselt hea tervisega

Inglise settereid peetakse üldiselt hea tervisega tõuks. Kuid nagu igal tõul, võib ka inglise setteritel esineda geneetilisi probleeme. Harvemini võib esineda kurtust ja düsplaasiat, kuid nende probleemide jälgimine ja vältimine on aretuses oluline. Veidi levinumad on probleemid seedimisega ja allergilised reaktsioonid.

Eva-Liisa koertel kaasasündinud terviserikkeid pole olnud. „Enamus nendest probleemidest, mis meil on olnud, on väiksed traumad. Näiteks okastraati on mul mõlemad koerad kinni jäänud.“ 

Põhjused erinevad koerati, näiteks Roosile ei tohi anda palju konti, mis mõjub ta seedimisele kehvasti. Toitmisel ja hoolitsemisel tuleb lähtuda igast koerast individuaalselt.