Islandi lambakoer — igati uhke, sõbralik ja mitmekülgne kaaslane


Islandi lambakoer — igati uhke, sõbralik ja mitmekülgne kaaslane
Foto: Wikipedia

Islandi lambakoer (tuntakse ka nime all islandi spits) ehk islandi keeles Islenskur Fjárhundur on spitsiline, kelle kodumaaks kaunis saareriik Island. Ja nii nagu arvata võib, on tegemist Islandi ainsa päris oma koeratõuga.

Islandi lambakoeraga aitab tuttavaks saada Julia Saarestik, kellele kuulub üks vahva nimega kolmeaastane noormees Naskur. Tema täispikk nimi on Saagelin Naskur Njosnari, millest Saagelin on kenneli nimi ja Naskur Njosnari tähendab islandi keeles kavalat salaagenti (Naskur on kaval, Njosnari on salaagent).

Julia ja Naskur

Umbes neli aastat tagasi hakkas Julia otsima koera, kes oleks hea iseloomuga, oleks liikuv ja tubli spordikoer. Abiks olid igasugu koeraatlased ja internetilehed, kuni lõpuks leidis ta üsnagi haruldase islandi lambakoera. Juliale meeldis nii välimus, kirjeldatud iseloom ja iseärasused ning nii ta hakkaski otsima, kust kutsikat saada.

Praegu on teada sedagi, et peale Naskuri on Eestimaal veel üks sama tõugu koer, kellel olid kunagi ka kutsikad, kes kõik Soome viidi. Ja üllatus-üllatus – Julia leidis Naskuri just Soomest. Ka Soome kasvataja oli naljatlenud, et näe, Eestimaalt tulevad koerad Soome ja eestlased käivad Soomest tagasi toomas. 

Naskuri välimus, pisut rebaselik olek ja värvus teevad Naskuri eriti lahedaks. Tore on seegi, et Naskur ei võõrasta ega pelga ka võõraid inimesi ning nii saan talle ka päris kerge vaevaga pai teha ja katsuda, mis “materjalist” see lahe punakas-valge karvkate ka on.

Seotud lood:

Julia lisab, et koera on Eestimaal arvatavasti seetõttu nii vähe, et seda tõugu lihtsalt ei teata, ja on ju terves maailmas praegu vaid veidi rohkem kui 5000 isendit.

Välimus

Islandi lambakoer on suur koer väikese koera kehas. Koer peab endast lugu ja on vägagi otsustuskindel. Esmapilgul on ta õrn, intelligentne ja õnnelik, lisaks ka usaldusväärne ja elurõõmus.
Koerte ideaalne turjakõrgus on isastel 46 cm (Naskur on 47 cm), emastel 42 cm ja kaal 10-16 kilo.
Islandi lambakoeral on suur nina (seetõttu on tal ka väga-väga hea haistmine, mida näiteks Julia kasutab hästi ära päästetrennis) ja musta pigmendiga huuled. 

Silmad on keskmise suurusega ja tumepruunid. Tal on tugevad jalad ja tagakäppadel on topeltkannused. Julia lisab, et eriti uhke on koer siis, kui tal on ka esikäppadel topeltkannused, kuid selliseid koeri võib olla üks kolmesajast. Tõustandard näeb ette topeltkannuseid tagajalgadel ja need Naskuril ka on.

Koeral on kikkis kõrvad ja rõngassaba ning keha on pikk ja madal. Islandi lambakoeral on topeltkarv – see on paks ja ilmastikukindel. Karvakatet on tõustandardi järgi kahte tüüpi – lühikarvaline (see ongi päris sile) ja pikakarvaline (nemad üsnagi karvakerade moodi). Julia lisab, et tegelikult on ka kolmas võimalus ehk siis keskmise karvkattega islandi lambakoer – just nagu Naskur.

Karvastiku hooldus pole raske, sest karvkate on isepuhastuv ja veekindel, kuid – kuna põhjamaine Naskur elas varem õues, praegu aga elab soojas korteris, siis ajab ta päris palju karva.

Koera värvus võib olla erinev, mingeid keelatud värvitoone pole, kuid oluline on see, et üks värvitoon peab teistest rohkem ülekaalus olema. Naskuri puhul on selleks punane.

Näitustel vaatavad kohtunikud just kannuseid (eelpool mainitud topeltkannuseid), ja ka temperamenti, sest islandi lambakoer ei tohi olla agressiivne (Julia teab juhtumit, kus Soome näitusel üks väga ilus islandlane hakkas teisega kaklema ja aeti seepärast ringist välja). 

“Kuna islandi lambakoer on väga haruldane tõug, siis on vähe häid kohtunikke, kes oskaksid päris õigesti hinnata, mistõttu tuleb näitusi ka valima – õnneks on Soome lähedal, ja sealt tõugu tundvaid kohtunikke ikka leidub,” lisab Julia.

Iseloom

Islandi lambakoer on vastupidav koer ja sobib mitmete ülesannete lahendamiseks väga hästi. Mõnikord annab ta silmad ette ka endast suurematele ja tugevamatele koertele. Nad on erksad, sõbralikud, uudishimulikud, mängulustlikud ja kartmatud. Külalisi tervitatakse väga entusiastlikult, kuid mitte agressiivselt.

Islandi lambakoer oskab ka lähenevast ohust häälekalt märku anda. Ajalooliselt karjatas ta lambakarju ja valvas vastsündinud tallesid röövlindude eest, mistõttu on neil praegugi komme haukuda kõige peale, mis ülevalt läheneb. 

Naskur on pärit sellisest liinist, mille esindajad vähe hauguvad, seega on ta linlikus mõttes viks ja viisakas: kodus ei haugu ning naabreid ei sega, küll aga saab ta haukuda päästetrennis ja see valmistab Naskurile suurt rõõmu. Üks koht on veel, kus Naskur kõvasti haukuma hakkab – Julia vanemate maja ja selle hoov, sest kunagi õpetati Naskurile seal, et valva ja haugu – nüüd siis Naskur seda seal ka teeb. 

Julia toonitab, et Naskur oma vähese haukumisega on pigem erand, sest islandi lambakoerad on suured “lobamokad” ja hauguvad tavaliselt väga palju, eks nad pidid ju mägedes kaduma läinud lamba leidmisest häälekalt märku andma.

Lisaks soovile karjatada lambaid ja varssasid, on neil soov jahtida ka pisinärilisi. USAst on teada tööd tegevaid islandi lambakoeri, kes karja ajavad. Julia on Naskuriga Soomes testimisel käinud, kus koera karjaajamisinstinkti hinnati viiepalliskaalal kahega. Küll aga lööb karjakoerainstinkt välja näiteks siis, kui perega metsa jalutama minnakse – siis jookseb koer ümber oma pere ja naksab mõnikord ka jalast. Vaatamata sellele, et naksamine võib lapsi hirmutada, saavad “islandlased” lastega hästi hakkama.

Karjatamisinstinkt tekitab aga ühe probleemi veel – kui islandi lambakoeraga jalutama minna, siis tuleb neid rihma otsas hoida, sest nad tahavad joosta autode, jalgrataste, inimeste ja teiste koerte järgi.

Naskur on terve pere koer. Talle meeldib, kui pere on koos ja ta kuuletub kõikidele pereliikmetele.
Julia naerab ja kinnitab: “Naskur on nagu sputnik – ta on kogu aeg lähedal, kuid võib ka siis olla omaette.”

Armastab seltskonda

Islandi lambakoer vajab palju tegevust ning liikumist ja ta vajab ka rohket kontakti oma perega. Paljud koerad ei taha isegi üksi koju jääda. Jalutama peaks temaga kindlasti iga päev, veel parem oleks väike sörkjooks. Seetõttu peaks ka islandi lambakoera omanik olema igati aktiivne ja sportlik inimene, sest näiteks Naskur käib tegemas sõnakuulelikkust, agilityd kui ka päästetreeningut, trenne jätkub Naskurile 4-5 korda nädalas. 

Agilityga on veidi pahasti, sest Naskur oma 47 cm turjakõrgusega läheb juba maxi-klassi alla ja peab endast tunduvalt suuremate koertega konkureerima. Sõnakuulelikkuses läheb Naskuril igati hästi ning treener Svetlana Zolotnikova mõtleb valmis igasugu vahvaid asju, et islandlast üha paremini treenida saaks. 

Kuna Naskur on iseseisev noormees, siis vägisi temaga trenni teha ei saa, motivatsioon peab olema õige (esialgu motiveeriti teda toiduga, praegu on heaks abiliseks mänguasi). Julia lisab sedagi, et treenida ja õpetada saab islandi lambakoera ainult hea sõnaga, riielda ja lüüa ei tohi teda kindlasti mitte.

Naskur on käinud mitteametlikutel agiltity-võistlusel, mis kandis nime Jõulutunneli võistlus ja seal saavutas Naskur individuaalselt esikoha ning võistkondlikult teise koha Lisaks on ta osalenud sõnakuulelikkuse võistlusel, nii ametlikul kui ka mitteametlikul, kuid seal on ka nalja saanud. Naskur on ju väga sõbralik koer, kuid üheks ülesandeks on nn püsilamamine. Vahva islandi noormees esialgu küll lamab, kuid siis otsib välja iseenda arvates kõige sõbralikuma ja toredama koera ning läheb temaga tutvust sobitama, ja proovi sa siis püsilamamist teha…

Tervis

Islandi lambakoer on suhteliselt terve tõug, võiks öelda, et inimeste poolt rikkumata. Võib esineda puusadüsplaasiat (islandi lambakoera ka testitakse düsplaasiaohu pärast) ja ka maoga võib hädasid olla. Ka Naskur ei tohi kõike asju süüa (see on geenidega talle kaasa antud), mistõttu on ka treeningutel üsna raske, kuna maitsvaid maiuseid ei saa valimatult kasutada. Õnneks on abiks Hillsi spetsiaaltoit, mis mõeldud just maohaigusega koertele.

Islandi lambakoerte ajalugu

Erinevaid koeri on leitud Taani ja Rootsi haudadest, mis pärit 8000 aastast eKr, neil oli päris paljudel oli sarnasust praeguse islandi lambakoeraga.

Esimesed koerad jõudsid Islandile aastal 874, kui sinna saabusid viikingid, kellel olid koerad kaasas.
1650. aastal kirjutas sir Thomas Brown: “Inglismaa ekspordib mõnikord Islandilt koeri, mis on sarnased rebasele. Inglismaa karjustele need koerad vägagi meeldivad.”

18. sajandil eristati kolme eri tüüpi islandi lambakoeri: hästi tiheda karvkattega hele lambakoer, kõrgejalgne koer, kes sobis hästi jahipidamiseks ning kääbuskoer. 19. sajandi keskpaiku vähenes islandi lambakoerte arv 25 000-lt 10 000ni, kuna arvati, et koer levitab inimesele usse. 

Aastate vältel on sel kaunil saarel olnud igasugu epideemiaid ja ka näljahäda, mistõttu on islandi lambakoeri ikkagi väga vähe. Koerte arve on kõikunud, mõnel sajandil on neid rohkem olnud, mõnel vähem, ja ka suhtumine on koertesse erinev olnud, sest pahatihti arvati, et koerad igasugu taude ja epideemiaid edasi kannavad. 

Huvitav on ajaloost teada sedagi, et vanadel aegadel pidid islandi lambakoerad mõnikord lausa ise mäestikes süüa otsima, mistõttu Julia arvab, et Naskuril on see geenidega kaasa tulnud, et kui ta midagi söödavat näeb, siis läheb see kohe ka suhu.

Aga liigume ajalooga edasi – must katk ja kenneltaud tegid 19. sajandi lõpus suurt kahju, kuna tõust hävis ligi 75%. See tõi kaasa ka koerte impordikeelu Islandile alates 1901. aastast. 

Tänu inglasele Mart Watsonile avanesid islandlaste silmad, et neil on tõepoolest kuldaväärt koer, keda tuleb hoida ja kasvatada. Ta käis mitmel korral Islandil aastail 1930-1970. 1950ndatel aastatel kogus ta kokku mõned parimad isendid ja viis need Californiasse, et neid seal aretada. Nii saab öelda, et just tänu Watsonile hakati aretama seda kõige puhtamat ja õigemat islandi lambakoera.

1969. aastal loodi Islandi Kennelklubi, mille üheks suuremaks tööks oligi töö islandi lambakoeraga. Nüüd nähti koera, kui kultuurilist pärandit ja üritati hakata tegelema aretustööd tõsiselt ka koera kodumaal. Inglismaa Kennelklubi tunnustas islandi lambakoera 1905. aastal, Ameerika Kennelklubi alles 2008. aastal.

Täna on maailmas registreeritud üle 5000 islandi lambakoera. Enamus neist elab Skandinaavias või Põhja-Euroopas, kuid ka USAs on neid suhteliselt palju. Praegu on kindel, et tõug on säilinud ja säilib ka edaspidi.