Kahe parima sõbra südantsoojendav lugu: varjupaigakoer keeldub ilma kaaslaseta koju tulemast

Lucy ja Sully sattusid varjupaika enam-vähem samal ajal ning nendest said lahutamatud kaaslased. Ühel päeval nähti internetis Lucy pilti ning koera ootas uus kodu. Varjupaika külastama tulnud uuele omanikule tegid koerad aga kiiresti selgeks, et nad tulevad kas koos või ei tule üldse.

Nii Lucy kui ka Sully ajalugu ei ole täpselt teada. Lucy tuli varjupaika juhuslikult. Sully’l oli algselt kodu, kuid sealt toodi ta varjupaika. Sully oli alles väikene kutsikas, kui ta varjupaika toodi ja Lucy oli sel ajal juba mõne aasta vanune. Mõlema koera puhul oli üksteise juures miskit pisut müstilist, mis neid ühendas ja neist said varjupaigas parimad sõbrad. Lucy on Sully’le just kui ema eest.

Kui Alaina Brinton oma eelmise koera kaotas, otsustas ta mõni kuu hiljem uue kutsika võtta. Olles avastanud Lucy, sai ta aru, et see koer on tema jaoks ideaalne. Ta sõnas, et nägi Lucy pilti kohalikus humanitaarseltsis ja helistades koerte varjupaika, öeldi talle, et Lucy on üles kasvanud koos oma parima sõbraga, mistõttu tahaksid nad talle tutvustada ka Sully’t.

Brinton ei plaaninud küll esialgu võtta kahte koera, ent nähes kui lahutamatud Lucy ja Sully on, teadis ta kohe, et kui ta tahab võtta ühe, siis peab ta võtma ka teise. Ta armus koertesse esmesest silmapilgust ja otsuse langetamine oli kerge. Ta sõnas, et juba algusest peale oli näha, et koertel on omavaheline side ja lisas, et tal lihtsalt polnud südant neid lahutada.

Kui koerad uude koju saabusid, mõistis Brinton, kui olulised need kaks koera üksteisele on. Nii Lucy kui ka Sully olid alguses uues kodus närvis, kuid oma iseloomust ja minevikust tulenevalt reageerisid nad erinevalt ja kumbki koer suutis teisele näidata, millest nad närvis on. Nad toetasid üksteist ja õppisid muutusega toime tulema. Kahekesi koos oli neil turvalisem.

Nüüd, seitse aastat hiljem, on Lucy ja Sully endiselt lahutamatud sõbrad ja teevad peaaegu kõike koos. Nad tukastavad, mängivad ja pikutavad nii toas kui ka aias alati koos. Seal, kus on üks, on alati ka teine. Võib öelda, et nad on sõbrad kogu eluks ja kuhu iganes nad end sisse seavad, limpsab Lucy paar korda üle Sully koonu ja mõlemad on väga rahulolevad.

Kuna Sully on suurem ja pisut noorem kui Lucy, on ta oluliselt aktiivsem ning vajab rohkem aega ja tähelepanu. Kuid isegi siis kui Sully jookseb kusagil ringi, hoolitseb ta alati selle eest, et rahumeeli ootaval ja eemalt jälgival Lucy’l oleks kõik korras. Brinton sõnas, et olles koertepargis tuleb Sully alati natukese aja tagant Lucy juurde, et vaadata, kas kõik on ikka korras.

Lucy ja Sully aitasid üksteisel varjupaigas ellu jääda. Nad olid üksteisele toeks ja elasid üle raskeid aegu. Nüüd, seitse aasta hiljem, on nad endiselt lahutamatu paar, kes teevad kõike koos.

Allikas: The Dodo