“Ma ei tea, kuidas Cass seda teadis, aga nägin teda pidevalt viibimas Kiaya pimedal küljel,” kirjeldas Kiaya ja Cassi omanik Jessica VanHusen. “Ta riivas trepist üles mines alati Kiaya külge ja istus hoovis ta pimedal küljel. Ma ei tea, kuidas see juhtus – igatahes polnud see midagi, millele mina oleksin kaasa aidanud.”
Kui VanHusen võttis peresse kolmanda akita - kutsika nimega Keller - tundus ka too kiiresti ära tabavat, et Kiaya on pime. “Kaks poissi oleksid justkui teadnud, et matriarhi eest tuleb hoolitseda,” ütles VanHusen.
Ent Cass ja Keller pole ainsad koerad, kes tajuvad teise koera pimedust. Gladys Dicanio, koerte päästeorganisatsiooni vabatahtlik, on hoolitsenud ka koerte eest, kes on üksteist suunanud. “Mul oli pime ja kurt kokkerspanjel ning mu kuldsest retriiverist said tema “silmad”. Ta aitas kokkerspanjelil trepist üles-alla käia, viibis ta kõrval hoovis ja kõndis ta kannul läbi maja,” ütles Dicanio. “See oli tõesti hämmastav.”
Kuidas saab koer aru, et teine koer on pime?
Portlandi loomaarsti, dr Erika Loftini arvates on see seotud koerte erakordse tähelepanuvõimega.
“Koerad saavad aru, et pimedatel koertel on midagi viga. Nad järeldavad seda nende omavahelisest suhtlemisest,” ütles Loftin. “Koerad tajuvad, et teine loom on haavatav.”
Southfieldi loomaarsti dr Gwen Sila arvates on võimalik, et pime koer kipub “klammerduma”. Ja kui koer seda märkab, võib ta suhe pimeda koeraga muutuda. “Minu arvates hakkab pime koer nägijal koeral sabas käima ja neil areneb välja teistsugune dünaamika,” ütles Sila. “Nägija koer muutub pimedale peaaegu “silmadeks”."
Just nii juhtus Hoshi ja Zeniga, kes elavad Washingtoni osariigis. Pärast seda, kui Hoshi glaukoomi tõttu pimedaks jäi, hakkas Zen teda juhtima. “Nad on matkasemud,” jutustas koerte omanik Pauline Perez eelmisel aastal. “Paneme nad ühe rihma otsa ja Zen läheb ees. Ka siis, kui nad on kahe eraldi rihma otsas, kõnnib Zen tema kõrval.” Isegi kui pimedal koeral pole abimeest kõrval, saavad nad tavaliselt omapead hästi hakkama.
“Koerad on üldiselt üsna kohanemisvõimelised ja see, mida nad teha suudavad, on hämmastav,” ütles Sila. “Nende kuulmismeel on uskumatult terav ja lõhnataju meie omast palju parem. Nii hakkavad nad tee leidmisel teistele meeltele tuginema. Kui nad on tuttavas keskkonnas, kaardistavad nad kõike ja seni, kuni asjad samale kohale jäävad, ei põrka koerad enam millegi vastu,” lisas Sila. “Võõrastes kohtades hakkavad nad kasutama oma teisi meeli ja toetuvad ringiliikumisel nendele.” Koerad on hämmastavad olendid, ja isegi pärast nägemise kaotamist saavad nad ise hakkama. Aga muidugi on alati tore, kui sõber on valmis sulle teed näitama.
“Minu arvates on parem, kui pimedaks jäänud koeral on majapidamises kaaslane kõrval,” ütles Loftin. “See on kindla peale abiks.”
Allikas: The Dodo
