Kas teadsid? Nii nagu inimesed, vajavad ka koerad omaette olemise aega
Nii on meie, loomaomanike kohustus igati mõista ja austada oma loomade soovi aeg-ajalt seltskonnast, kaasa arvatud meist, eemalduda. Marc Bekoff ja Jessica Pierce arutlevad raamatus „Unleashing your dog” just nendesamade „koos veedetud aja” ja „üksi olemise aja” üle, keskendudes seejuures koera ja inimese vahelisele suhtlusele. Nende soovitus oleks lasta koertel otsustada, millal nad tahavad meiega aega veeta ja millal mitte.
Koos veedetud aeg
Koos veedetud aja all peavad raamatu autorid silmas kvaliteetaega lemmikuga – mitte ainult tema hellitamist, vaid kõikvõimalikke sotsiaalse, emotsionaalse ja füüsilise läheduse vorme. Koos veedetud aeg on üks olulisemaid kingitusi, mida saame oma koerale pakkuda. Lõppude lõpuks vajavad koerad meilt kõige rohkem meid ennast – seda, et oleksime olemas – ja see on miski, mida paljud ei saa piisavalt. Täpselt nii nagu lapsed, naudivad koerad küll uusi mänguasju, erilisi maiustusi ning uut uhket magamispesa, aga päeva lõpuks ei ole need kõige olulisemad. Tegelikult ihkavad nad kõige rohkem oma inimeste seltskonda. Koerad on siiski sotsiaalsed loomad ja neil tekib oma omanikuga alati väga tugev side.
Koeri, keda jäetakse sageli pikaks ajaks üksi koju, on väga palju. Mõnele pisut õnnelikumale jäetakse selleks ajaks kasutada kogu maja ja teinekord isegi pääs aeda. Paljud õnnetud peavad aga omaniku äraoleku aja veetma kas kuudis, keldris või vannitoas. Ka üks Ühendkuningriigis tehtud uuring näitas, et rohkem kui veerand koeraomanikest arvab, et selles, kui jätta koer üksinda koju ka kauemaks kui viis tundi päevas, ei ole midagi halba. Tegelikult valmistab aga üksijäämine paljudele koertele suurt stressi.
Kui pikaks ajaks võib siis ikkagi koera üksi koju jätta? Ega keegi päris täpselt teagi ja mõistagi sõltub see väga koerast. Olgugi et käitumisspetsialistidel ja loomaarstidel ei ole ühest kindlat arvamust, paistab kehtivat vaikiv kokkulepe, et täiskasvanud koera võib jätta üksi kuskil neljaks tunniks. Kutsikaid võib jätta üksi märksa lühemaks ajaks, seejuures kindlasti mitte kauemaks, kui nad suudavad oma häda kinni hoida.
Paljud on seisukohal, et mis vahet sel nüüd tegelikult on, kas jätta koer üksi kümneks minutiks või neljaks tunniks – ega koer kella tunne. Samal ajal on omajagu tunnistajaid sellele, et kui koer on pikka aega üksi kodus olnud ja omanik lõpuks koju läheb, paistab lemmik peremeest tervitades hoopis rohkem elevil olevat. Just sellest sündis välja ka Therese Rehni ja Linda Keelingu uurimus, kus vaadeldi ja lindistati koera käitumist enne omaniku lahkumist, äraoleku ajal ja tema tagasi tulles. Seejuures äraoleku aeg varieerus – omanik oli ära ühel juhul 30 minutit, teisel juhul kaks tundi ja kolmandal korral neli tundi. Katsest selgus, et koerad tervitasid oma omanikku seda aktiivsemalt, mida kauem omanik ära oli. Olgugi et see ei tähenda veel, et koer suudaks eristada 30 minutit neljast tunnist, tõestab see igatahes, et koeri ikkagi mõjutab see, kui pikaks ajaks nad üksi jäetakse.
Mõistagi on parim ravi üksinduse vastu koos veedetud aeg. Seda saab hõlpsasti parandada nii, kui kaasad oma lemmikut enda käikudesse, näiteks minge koos lapse jalgpallimängu vaatama. Püüa ka sättida oma päev selliselt, et kõik üksi veedetud hetked saaksid tasa tehtud ühiste toredate tegevustega. Nii mõnedki inimesed kurdavad teinekord, et koer juhib nende elu – märksa raskem on käia reisil, sõpradega väljas või isegi teha tööd, sest pidevalt istub kuklas mõte, et koeraga on vaja jälle välja minna. Aga nii ongi. See on miski, millega tuleb koera võttes arvestada ja ega lemmiklooma pidamine sobigi kõigile.
Hästi oluline on teadvustada, milliseid signaale me oma koerale anname. Nii näiteks teab Jessica, üks raamatu autoritest, rääkida loo ühe koeratreeneri kogemusest, kus treeneri abi paluti seoses käitumisprobleemidega koeraga. Treeneri poole pöördunud perekonna mure seisnes selles, et nii pea, kui nad ööseks ülakorrusele magama läksid, hakkas koer nutma ja meeleheitlikult oma puuri kratsima. Kui treener probleemi lähemalt uurima asus, selgus, et perekond ja koer veetsid enne magamaminekut üheskoos aega, mängisid ja vaatasid televiisorit – koer oli seejuures kogu aeg tegevustesse kaasatud ja sai palju tähelepanu. Enne voodisse minekut pöörati koerale veel kohe eriliselt tähelepanu, paitati ja hellitati teda, pärast mida jäeti ta oma puuri magama ning mindi ise ülakorrusele. Sellised signaalid ajasid aga koera eriti segadusse – ühel hetkel oled justkui osa perekonnast, kui ühtäkki lõigatakse sind välja. Treener pakkus lahendusena välja, et mis oleks kui võtta koer endaga koos ülalkorrusele magama. Nii perekond toimiski ja tulemus sobis kõigile osalistele – koer oli hoopis õnnelikum ja kõik said öösel rahulikult magada.
Teinekord üritatakse koera üksindust ravida sellega, et koju võetakse teine koer, et nad saaksid üksteisele seltsi pakkuda ajal, kui perekond on eemal. Nii mõndagi koera võibki see aidata ja neist võivad saada väga head sõbrad. Küll aga pole kunagi garantiid, et see päriselt üksindust ravib, sest koera ja inimese vaheline ühendus on ainulaadne – inimese roll koera elus on miski, mida teine koer niisama naljalt täita ei saa. Ka nii mõnedki uurimused on näidanud, et eraldatuse ärevust teise koeraga ei ravi. Seega võib geniaalne idee võtta oma koerale teine liigikaaslasest seltsiline lõppeda sellega, et sul on ühtäkki ühe üksiku koera asemel kaks õnnetut koera.
Üksinda olemise aeg
Sellest kõigest hoolimata vajavad ka koerad, justnagu inimesed, aega iseendale. Seda eeskätt kodudes, kus kasvavad lapsed ja on muul moel hästi aktiivne elu. Seepärast on hästi oluline, et igal koeral oleks oma turvaline paik – koht, kuhu tal on alati võimalik taganeda, kui soovib, et temaga ei otsitaks kontakti ega puudutataks teda.
Niipea kui õpid koeri paremini tundma, oskad ka oma lemmikut paremini lugeda. Kui su koer tahab olla osa seltskonnast, võimalda seda talle, kui ta aga avaldab üks hetk soovi omaette olla, jälgi, et tal oleks võimalik taganeda oma turvalisse pessa. Veel on hästi oluline arvestada koera individuaalsete erisustega – koerad ei ole ju universaalsed ning see, mis töötab ühe peal, ei pruugi teisele sobida. Nii teab raamatu autor Marc enda kogemusestki rääkida, et mõned koerad, kellega ta on kodu jaganud, on olnud ülimalt sotsiaalsed, kes ei küsinud pea kunagi omaette oleku aega, samal ajal kui teised vajasid hoopis rohkem omaette olemist ja teadsid ka, kuidas seda küsida.
Muidugi ei tasu seda, kui koeral on sinust mõneks ajaks kõrini, kuidagi isiklikult võtta. Küll aga võib teinekord tõesti juhtuda, et sulle tundub, justkui koer tahaks pidevalt omaette olla, aga tegelikult on midagi pahasti – seega tuleks alati, kui väike kahtlus tekib, pidada nõu loomaarstiga. Näiteks võib see, kui koer on väga tundlik kõiksuguste natukenegi valjemate helide suhtes, olla märk sellest, et koeral on kuskilt valus. Seepärast on hästi oluline osata oma koera ja tema käitumist lugeda.
Allikas: Psychology Today, Marc Bekoffi ja Jessica Pierce’i „Unleashing your dog”
