Tänavu otsustas Tartu linnavalitsus, et ei lasegi hunnikut prahti taevasse, vaid annetab selleks otstarbeks kogutud raha hoopis Toidupangale, kes selle eest vaesuses kannatavate inimeste jõululaua katab. Tõele au andes, sellist otsust olen oodanud juba oma eksistentsi esimestest päevadest alates, kuid seda tehti eeskätt inimeste tervise säästmiseks ja just motiiv ongi see, mis tekitab mulle koerana muret. Kas siis, kui inimestele ohtlik viirus on ühel päeval kadunud, jätkub iga-aastane looduse ja loomade terroriseerimine? Olen saanud aru, et inimene peab ennast toiduahela tipus kõikvõimsaks, aga mis mulle nende (planeedi kõige intelligentsemate olendite) puhul siiani uskumatuna näib, on nende ignorants ja soovimatus oma harjumusi muuta.

Paljude inimeste jaoks on aastavahetusel sõjaolukorra tekitamine iidne peretraditsioon ja kui keegi julgeb näidata selle osas oma negatiivset suhtumist, siis lendavad need pommid tema suunas. Nii juhtus minuga, kui hakkasin haukuma poiste peale, kes paugutitega Toomemäel möödakäijaid ehmatasid. Minu haukumise peale nad ei lõpetanud, vaid viskasid ühe kõmaka mulle üsna lähedale. Seepeale tegi minu peremees paar kiiremat sammu ja poisid jooksid laiali, kuid ilmselt vaid järgmisesse parki, et seal uuesti teisi terroriseerima hakata. Seetõttu peangi tegema oma koonu lahti ning need rünnakud ära kannatama, sest paraku on sellist hoolimatust teiste olevuste elu ja tervise suhtes võimatu tummana kõrvalt jälgida. Kas teadsid, et igal aastal ehmatavad taevasse lastud püssirohupilved linde, kes suure hirmuga merele põgenevad, kuid sealt enam tagasi maismaale ei jaksa lennata? Et see põder, kes jookseb maanteel su autole ette, ei põgenenud seekord mitte jahimehe eest, vaid kartis sinu naabri lastud rakette? Ilmselt ei teadvusta paljud endale seda, mis tunne on teistel, kui ise oled õnnelik ja naudid hetkel ilusana näivat värvidemängu.

Möödunud aastavahetusel olin perega Tartus, koduaknast kostus siin-seal pauke ja vilesid, kuid kuulasime kodus muusikat ega lasknud ennast eriti häirida. Kuna mul aga pole kommet inimestega samas tualettruumis käia, pean mina oma asju ajama värskes õhus. Aasta viimasel päeval on tualetis käies iga kord selline tunne, justkui lööks keegi kahte telliskivi pea kohal kokku. Minul, nagu ka enamikel teistel olevustel, on oluliselt parem kuulmisvõime kui inimestel, seetõttu tekitavad taolised helid mulle füüsilist valu, rääkimata veel mitmeid tundi hiljem kestvast vilinast kõrvus. Nüüd küsib mõni, et miks ma siis uut aastat kuskil metsas vastu ei võta, miks on vaja jääda linna ja kannatada? Aga küsiksin vastu: kas tõesti on vajalik lennutada õhku suuri rahasummasid ja sellega häirida mitte ainult koduloomade, aga ka kõigi teiste asjast mitte nii vaimustuses olevate olendite rahu, kui võiks kogu selle mammona hoopis looduse ja elukvaliteedi arengusse suunata? Kas on mõistlik niigi saastunud keskkonnas, kus pidevaks murekohaks on looduse puhtus, igat uut aastat alustada sellega, et reostada oma ümbrust ja ajada stressi kõik, kes ei kõnni kahel jalal?

Lõpetuseks tahaksin veelkord tänada Tartu linnahärrasid, kes sel aastal veidi rahulikumalt otsustasid võtta ja olen õnnelik selle üle, et ma ei ela Maardus, sest seal algas aega, kus kõik pirrud mitte ühel, ega ka kahel, vaid kolmel otsal lausa lähvad lõkendama.