Koeraelu kolmel käpal: Belgia lambakoeral Leonil ei jää puude tõttu miski tegemata


Koeraelu kolmel käpal: Belgia lambakoeral Leonil ei jää puude tõttu miski tegemata
Foto: Flickr.com

Kui inimene juhtub ühest käest või jalast ilma jääma, on tema edasine elu oluliselt muutunud. Loomad seevastu saavad oma eluga suurepäraselt hakkama ka kolmel käpal.

Koer Melin Lee Denethir Leon, keda kodusemalt kutsutakse lihtsalt Leon, on üle poole oma elust elanud kolme käpaga ning tänu tublidele omanikele on tal sooritatud kuulekuskoolituse esimese ja teise astme eksamid. 

Alguses oli Leonil, nagu kõikidel teistelgi koertel, neli jalga, kuid üks jalg tuli amputeerida pärast saatuslikku autole ettejooksmist. 

“Tulime 2007. aasta suvel ujumast, Leon jalutas ilusasti mu kõrval ning mulle tundus, et ta kuuletus mulle täielikult. Olime selleks ajaks juba mõnda aega trennis käinud. Kodule lähemale jõudes leidsin, et julgen tal rihma ära võtta,” meenutab koera omanik Maria Soonberg kohutava sündmuse algust. Leon kõndis mõnda aega rahulikult, kuid siis nägi tee peal ilmselt midagi huvipakkuvat ning – nagu tugeva saagiinstinktiga tõule omane – tormas hoobilt nähtut taga ajama. 

Järgnev toimus murdosa sekundite jooksul. Autojuht ei suutnud otsasõitu vältida ning toimus kokkupõrge. Kuigi nahk oli terve ning esmapilgul ei tundunud koeral muud viga olevat kui et ta ei saanud jalale toetuda, selgus hiljem, et jalanärvid olid tugevalt kahjustada saanud. 

Algul prooviti igasuguseid ravivariante, ent need ei andnud tulemusi ning lõpuks võeti vastu otsus jalg amputeerida.

Seotud lood:

Puuduv käpp pole puue

“Meie raviarst doktor Hõim rahustas meid enne operatsiooni, et loom elab kolmel käpal väga hästi,” rääkisid Maria ja ta ema Katrin Soonberg. Täna räägivad nad sama neile uudishimulikele, kes koera elukvaliteedi kohta aru pärivad. 

Eutanaasia variant välistati juba eos. “Ei saa ju panna magama koera, kes on muidu igati terve ja elurõõmus, kuid kelle ainsaks puuduseks vaid üks puuduv jalg,” räägib Katrin Soonberg. 

Leoni puuduv käpp tundub rohkem häirivat kõrvalisi inimesi. Paljud on koera nähes silmad suureks ja huuled torru ajanud öeldes “Oh sind vaesekest küll! Sul on ikka raske elu…” 

Omanikud on pidanud sadu kordi rääkima, mis juhtus ja kuhu käpp kadus ning et kolme käpaga koera ei erista nelja jalaga koerast midagi muud peale ühe puuduva käpa. Rõõmu ja tegutsemislusti on koeras vähemalt samapalju, ta saab kõike teha, ei vaja käpaproteesi ning ta on niisama armas oma omanikele.

Operatsioonile ja ravile kulunud raha kohta ma ei päri, kuigi see summa polnud väike. Enamik loomapidajad ju teavad, et sõbra tervise nimel tuleb vajalik summa leida.

Eestis kohtab kolmel käpal liikuvaid koeri harva. On meil ju puudega inimesigi harva tänavatel liikumas näha, kuigi iga aastaga veidike rohkem. “Meie riigis ei olda veel harjunud normist kõrvalekalduvate inimeste ja loomadega,” on Katrin nördinud. Teistsuguseid loomi ja inimesi justkui kardetakse, nende juuresolekul tunnevad paljud end kohmetanult, kuna kokkupuuteid on vähe ning seetõttu ei osata kuidagi käituda. Võõristust ja halvustavat suhtumist on tunda saanud ka Leoni omanikud.

Naaberriigis Soomes pole käpa, saba või silma(d) kaotanud loomad mingi haruldus ning paljud Eesti varjupaikadesse sattunud vigased loomad, keda eestlased puudepelguses kodustama pole nõustunud, on leidnud uued kodud Soomes.

Visadus viib sihile

Leon, kes tõu poolest on belgia lambakoer tervueren, on töökoer ning tahab kogu aeg midagi teha.
“See tõug pole lihtne tõug,” teab koolitaja Liia Leer, kes on Leoni ja Mariat treeninud alates Leoni pooleaastaseks saamisest. Pärast õnnetust jäi paus sisse, kuid esimesel võimalusel mindi trenni tagasi. Praegu treenivad nad edasijõudnute grupis. 

“Selle tõuga ei saa hakkama ka iga täiskasvanu,” on Liia kogenud. “Maria ja koera koostöö sujub aga väga edukalt.” Kui Maria koolitusel käima hakkas, õppis ta gümnaasiumis, praegu õpib ta Eesti Maaülikoolis loomakasvatust.

Hea koostöö koera ja omaniku vahel on suure vaeva tulemus, kuid osalised mäletavad ka aegu, mida Liia nimetab murdepunktideks – võitlus selle nimel, kumma tahe jääb peale: koera või omaniku. Loomulikult peaks peale jääma inimese tahe ja koer tegema seda, mida omanik ütleb.

Paraku näeb koolitamata koerte omanike seas sageli pilti, kus omanik teeb seda, mida koer tahab...
Treeneril jagub oma kasvandike jaoks vaid kiitvaid sõnu. “Nad mõlemad on supertublid. Leon on hästi motiveeritud koer, kes on valmis tegema kõike mida omanik soovib ning Marial on eeldusi saada tulevikus väga heaks koertekoolitajaks.”

Teha saab kõike

30. juulil 2008 sooritasid Leon ja Maria edukalt kuulekuskoolituse esimese astme ja 29. oktoobril 2008 teise astme eksami. Eksamil peab koer oskama ja suutma omaniku käsu peale jääda käigu pealt istuma, lamama ja seisma, lamada 7 minutit olukorras, kus teine koer teeb eemal tööd, jääda lamama ka siis kui omanik loomast eemaldub (20 sammu) jne. 

Kas on midagi, mida Leon oma puuduva jala tõttu teha ei saa või teeb halvemini kui tema neljajalgsed liigikaaslased? Kuulekuskoolituses selliseid elemente peaaegu ei leidu. Vaid üle ühemeetriste takistuste hüppamine pole soovitatav, sest nii koormatakse üleliia jalgade liigeseid ning see võib hiljem liigesepõletikena tunda anda.

Piisav koormus ja õige toitmine on Leoni hoidnud ka õiges kaalus – “Ta kaalub praegu sama palju kui pärast oppi,” rõõmustab ema Katrin. Ülekaalulisusest tuleks iga hinna eest hoiduda, sest niigi jaguneb ju keha kaal endise nelja jala asemel nüüd kolmele jalale, seega on igal jalal ja selle liigestel koormust rohkem ja kulumisoht suurem. 

Kui kuulekuskoolituse kolmanda astme eksam tehtud saab, plaanib Maria koos Leoniga minna sõnakuulelikkuse koolitusele. “Seal on keerulisemad ülesanded: grupis lamamine ja istumine, eseme äratundmine ja toomine, kaugjuhtimine jne,” on Marial järele uuritud. 

Leon on Marial teine koer, eelmine oli segavereline Volli, kes suri vanadusse. Uue koera võtmise mõtteid mõlgutades teati, et kindlasti peaks see olema tõukoer. Esimese variandina tuli kaalumisele saksa lambakoer, kuid kui pärast seda kui oldi jalutamisel kohtutud graatsilise ja hästi koolitatud tervuereni ning tema omanikuga, langes valik just selle tõu kasuks. “See on muutnud terve meie pere elustiili,” leiab Maria. “Me oleme tänu Leonile muutunud aktiivsemateks ning koeraga käivad jalutamas nii isa, ema kui õde.” 

Kuigi neil on Nõos oma maja ja aed, käiakse koeraga regulaarselt 2-3 korda päevas jalutamas väljaspool koduaeda. Jalutamine on korraldatud vastavalt igaühe päevaplaanile. “Me oleme nii kaugele jõudnud vaid tänu Liiale,” ütlevad Maria ja Katrin lõpetuseks tänusõnu treeneri kohta. Kui pärast õnnetust käidi Liia käest küsimas, et kas üldse on mõtet trenni tagasi minna – ikkagi üks käpp vähem – lisas Liia optimism ja kindlameelsus usku nii koerasse kui iseendisse.

Väljavõte tõustandardist

Belgia lambakoer on valvas ja liikuv, ülevoolavalt elav ja jätkuvalt tegutsemisvalmis. Lisaks kaasasündinud karja ajamise võimele on tal ka maja ja õue suurepärasele valvurile vajalikud väärtuslikud omadused. Ta seisab oma isanda eest ilma vähemagi kõhkluseta, taandumata ja kirglikult. Ta ühendab endas kõiki lambakoerale, valvekoerale, kaitsekoerale ja teenistuskoerale nõutavaid eeldusi. 

Tema elav ja virge temperament ning tema kindla iseloomu eripärad, milles ei leidu hirmu ega agressiivsust, avalduvad juba tema kehahoiakus ja säravate silmade tähelepanelikus ilmes. Hindamisel tuleb eriti arvestada „rahulikku“ ja „kartmatut“ temperamenti.