Koerale prillid ette ja läätsed silma?
Koerte silmaarsti amet ei ole väga vana, eks see sai alguse siis, kui loomaarstid ka teistel erialadel spetsialiseeruma hakkasid.
Euroopa Veterinaaroftalmoloogide Kolledž asutati 1991. aastal eesmärgiga hakata pakkuma erialast spetsialiseerumist, USA samalaadne organisatsioon sai alguse 1957. aastal, kui grupp oftalmoloogiast huvitatud loomaarste asutas Ameerika Veterinaaroftalmoloogide Kolledži (ACVO), mis ametliku tunnustuse sai küll alles 1974. aastal.
Esimene loomade silmahaigustega tegeleja Eestis
Eestis olin mina esimene loomaarst, kes loomade silmahaigustega tegelema hakkas. 1994. aastal veetsin 3 kuud Rootsi Põllumajandusülikooli loomakliinikus, kus õppisin professor Kristina Narvströmi, dr. Björn Ekesteni ja dr. Eva Hertili käe all loomade silmahaigusi. Sealt edasi olen erinevatel täineduskoolitustel, konverentsidel ja kongressidel käies juurde õppinud. Päris silmaarsti tööd olen saanud teha sellest ajast, kui vajamineva diagnostilise aparatuuri sain, ehk siis 1995. aastast.
Silmahaigustega tegelevaid arste ei ole Eestis palju, ma ei ole kindel, aga vist olen praegu ainuke, kes 100%-lt oftalmoloogiliste patsientidega tegeleb.
Loomaarstiks ajendas soov maale elama minna
Loomaarstiks saamise taga oli soov maale elama minna. Pärast EPA lõpetamist ma ka 2 aastat maal töötasin – Udeva sovhoosis Järvamaal. Ravisin peamiselt lehmi, vahest ka koeri. Elul olid aga veidi teised plaanid ja 1991. aastal tulin Tallinna tagasi.
Silmadega tegelema sattusin täiesti juhuslikult. Kui me Tiina Toometiga 1992. aastal arutasime, millele võiks spetsialiseeruda, siis oli aktuaalseks teemaks tõukoerte pärilike silmahaiguste uuringud, millest me toona ei teadnud suurt midagi ja sealt see edasi läks. Uurisime asja Soome kolleegide käest, siis aitas meid infoga dr. Prits Jögi, kes oli loomaarstina töötanud Rootsis. Sellest ajast alates olen ma kord-paar korda aastas käinud erinevatel veterinaaroftalmoloogia alastel koolitustel ja konverentsidel.
Alates 2002. aastast ma enam nn tavapatsiente vastu ei võta, ainult oftalmoloogilisi. Kui vaja, käin ka hobuste silmi kontrollimas, patsiente on olnud seinast seina – hamstreid, rotte, mõni lind, hobused, aga enamuses siiski koerad ja kassid. Ega ongi nii, et loomade silmaarst peab tegelema kõikide liikidega, nii et näiteks lindudele eraldi arsti ei ole.
Tihti jäädakse arstile pöördumisega hiljaks
Kui looma silmad on terved või kui need valu ei tee, siis neile tavaliselt tähelepanu ei pööratagi. Kui silmad on märjad või jooksevad või loom neid sügab või on tegemist mingi traumaga, siis jääb see tavaliselt silma ning siis leitakse ka arst üles. Tõsi küll, üsna sageli liiga hilja. Õnneks ei ole enam ravimid väga vabalt kätte saadavad ja tänu sellele ei kohta enam eriti tihti selliseid patsiente, kes on vale ravi tõttu tõsise silmahäda saanud.
Põhiliste silmahädade nimekirja on küll väga keeruline anda. Väga lihtsustatult võiks öelda, et kasside silmaprobleemide põhjustajateks on enamasti silmanakkused ja traumad, koerte puhul on hästi palju nn. tõuspetsiifilisi haigusi, mis on tingitud ebanormaalsest anatoomiast ja ka erinevaid traumasid.
Mitu silmahaigust võib looma pimedaks teha
Pimedaks tegevaid haigusi on erinevaid. Mõnele on ravi olemas, enamustele mitte. Tänapäeval on võimalik ravida katarakti ehk hallkaed – aitab ainult operatsioon, mingid silmatilgad seda ei ravi. Pimedaks võivad looma teha ka erinevad pärilikud võrkkesta haigused, nendele paraku ravi ei ole. See ongi põhjus, miks väga paljud koeratõud peaksid käima enne paaritust silmakontrollis – ei ole mõtet kasutada aretuses koeri, kes põevad silmahaigust, mis teeb pimedaks ja millele ravi ei ole.
Mida peale hakata pimeda loomaga? Pime loom saab väga hästi hakkama temale tuttavas keskkonnas. Hakkamasaamine sõltub muidugi ka sellest, kas pimedaks jäämine on tulnud äkki või pikema aja jooksul. Kui see on tasapisi pika aja jookul juhtunud, siis tavaliselt ei saa omanikud asjast enne aru, kui loom läheb temale võõrasse keskkonda. Kui pimedus saabub äkki, siis paari nädalaga harjub loom olukorraga ära. Loomulikult eeldab see, et omanik aitab ja toetab ning õpetab oma koera. Jalutamas tuleks pimeda koeraga käia alati rihma otsas ja soovitavalt iga päev sama rada mööda.
Koerale prillid ette ja läätsed silma
Loomadele on olemas raviläätsed ja vajadusel ka optilised kontaktläätsed, aga peab olema ka selline omanik, kes on suuteline need läätsed silma panema ja ära võtma. Koera on võimalik õpetada ka prille kandma. Neile on olemas näiteks UV kaitsega päikeseprillid, mida kannavad ka üsna mitu minu patsienti. Aga kunagi ei saa eeldada, et koer võtab prillide kandmist loomulikult – teda on vaja õpetada neid taluma.
Kui nüüd rääkida nägemisteravuse korrigeerimisest nagu inimestel prillide ja kontaktläätsedega või siis refraktiivkirurgiaga tehakse, siis seda koertel rutiinselt ei kontrollita ega korrigeerita. See on võimalik ja ma olen koerte nägemisteravust kontrollinud, aga enamasti ei ole see vajalik. Ka kataraktioperatsiooni järgselt paigaldatakse tavaliselt silmasisene korrigeeriv lääts.
