Koerte truudus on vankumatu? Mõned lood, mis seda kinnitavad

 (29)
Koerte truudus on vankumatu? Mõned lood, mis seda kinnitavad
Foto: MorgueFile

Räägitakse, et koerte armastust oma peremeeste vastu ei takista ka piir nähtava maailma ja teispoolsuse vahel. Näiteks sai Šotimaal kuulsaks Greyfriars Bobby — koer, kes veetis omaniku haual 14 pikka aastat. Jaapanis elanud koer Hachiko ootas peremehe saabumist rongijaamas ka siis, kui viimast ei olnud enam 10 aastat elavate kirjas.

Kuid nende paari kuulsa näitega imelood koerte jäägitust ustavusest ei lõpe. 2011. aasta alguses leidsid Brasiilias Rio de Janeiros aset rohkelt inimohvreid nõudnud maalihked, milles hukkus ka Cristina Maria Cesario Santana - koer Leao perenaine. Internetis levisid pildid perenaise haua juures valvavast koerast, kes truu sõbrana keeldus sealt lahkumast.

Truu koerasüda Ciccio

Ciccio on 12-aastane saksa lambakoer, kes külastab regulaarselt kirikut, kus peeti tema 2013. aastal surnud perenaise matused.

Maria Margherita Lochi leidis koera aastaid tagasi kodulähedasel põllul hüljatuna ekslemas ja otsustas loomale kodu pakkuda. Vaatamata sellele, et naine toitis teisigi hüljatud loomi, tekkis tal Ciccioga eriline side. Truu sõber saatis perenaist isegi kirikusse, kus Maria sageli käia armastas ja kus kohalik preester lubas koeral kuni teenistuse lõpuni rahulikult perenaise jalgade juures istuda.

Ciccio viibis kirikus ka perenaise matuste ajal ning kuigi kurvast sündmusest on möödunud juba omajagu aega, astub Ciccio iga kord San Donacis asuvast Santa Maria Assunta kirikust läbi, kui kuuleb kirikukelli helisemas, justkui lootes, et ehk perenaine naaseb…

Kohalik preester sõnab, et koer on kirikus väga vaikne, sõnakuulelik ja käitub laitmatult. Peale Maria surma on linnaelanikud looma eest hoolitsemise ühiselt enda kanda võtnud, et leinav Ciccio ei peaks tühja kõhtu kannatama.

Surnuaiakoer Capitán

Argentiinas Cordoba provintsis asuvas Villa Carlos Pazis elanud Miguel Guzmán ostis 2005. aastal väikese saksa lambakoera kutsika, et kinkida see oma pojale Damianile. Kummalisel kombel tekkis koeral eriline side hoopis Migueliga, kes 2006. aastal aga suri.

Capitánil õnnestus leida peremehe haud, kust ta keeldus lahkumast. Ehkki Migueli abikaasa Veronica ja poeg Damian viisid koera koju, oli Capitán peagi jälle surnuaias tagasi, kus ta veedab päevi ja öid peremehe haua juures. Koera eest hakkasid hoolitsema surnuaiavahid, kes toovad talle toitu ja seisavad hea selle eest, et Capitán saaks korrapäraselt vaktsineeritud. Surnuaiavaht Hector Baccega sõnul jalutab koer temaga päeval surnuaial kaasa, kuid ööseks läheb ta alati tagasi oma kohale - Migueli haua juurde.

Salapärased külalised

Tänavu märtsis juhtus kummaline lugu Mehhikos Cuernavaca linnas, kus Margarita Suarezi matusele ilmusid ühtäkki kadunukese omastele tundmatud koerad.

Suarez elas Yukatani poolsaarel asuvas Merida linnas, kuid tervise järsu halvenemise tõttu suundus Cuarnavacasse tütre juurde, kus ta peagi suri. Kodulinnas Meridas elades oli ta oma viimastel eluaastatel toitnud kodutuid loomi, nende seas oli 20 kassi, kes igal hommikul tema ukse taga toidupalukest ootasid. Kuid toidust ei jäänud ilma ka kodutud koerad, keda lahke naine linnatänavatel uitamas nägi.

Margarita tütre Patricia Urrutia sõnul hakkasid koerad kogunema matusemaja juurde, kus hoiti surnukeha. Alguses arvasid üllatunud sugulased, et loomad kuuluvad mõnele kohalikule elanikule, aga keegi selle linna elanikest polnud neid koeri varem näinud. Selgus, et suurt üllatust põhjustanud neljajalgsed olid kohale tulnud Meridast, mille vahemaa Cuarnavaca linnaga on üle 1000 kilomeetri!

Matusepäeval ootasid koerad kannatlikult kuni kirst lahkunuga sisse kanti ja kirstu toomise hetkel tõusid nad justkui auavalduseks püsti. Neljajalgsed matuselised leinasid koos perekonnaga matusemajas kogu öö kuni järgmise hommikuni, mil Margarita keha kremeeriti.

Allikas: Odditycentral