Komondor - koer, kelle leebe välimuse taga peitub tugev kaitsjainstinkt
Arutlesime pikalt ja kaardistasime kriteeriumid, millele järgmisene perre võtava koera tõug peaks vastama — ta peaks olema keskmisest suuremat kasvu, talvekindel, sõbralik oma pere vastu, hea valveinstinktiga ja mitte hüperaktiivne koer.
Sirvisime läbi hulgaliselt koeratõuge kirjeldavaid entsüklopeediaid, veetsime lugematuid tunde internetis otsingusüsteeme kiusates. Sõelale jäi hulk Eestis vähem või rohkem tuntud tõuge, mida kõiki võiks rahvakeeli ühendada märksõna “suured heledad lanbakoerad” alla. Olime jõudnud oma valikuskaala kokku tõmmata 2-3 tõule, kui äkki äratas meie tähelepanu komondor, kellest me seni teadmata põhjustel olime mööda vaadanud. Süvenesime uuesti koeraraamatutesse ja internetiotsingusse ning leidsime, et tõug vastab meie soovidele.
Rastapatsid, mida kunagi ei kammita
Silma hakkas ka ebatavaline välimus — koer on üleni kaetud vildistunud “rastapatsidega”. Kuigi patsid ei olnud meie valikukriteerium number üks, oleks ilmselt kõige huvitavam alustada sellest, kuidas seda karvkatet hooldada ja kuidas ta selliseks saab. Esmalt — need patsid tekivad ise, neid keegi ei punu, neid keegi ei vooli. Komondori ei kammita mitte kunagi. Teda võib vajadusel pesta, aga mitte kunagi kammida. Koera karvkate vildistub ja moodustuvad patsid, mis tuleks üksteisest eraldada. Ega paremat kujundlikku kirjeldust selle tegevuse kohta ei ole, kui kujutleda kootud kampsuni harutamist. Koera karvkatte pealt on näha, kus on järjekordse patsi algus ning neid tuleks siis tõmmates üksteisest eemale rebida. Koerale ei ole see valus, kuid ettevaatlik tuleb olla kõrvade ja kubeme piirkonnas.
Pärast kutsika võtmist kuni umbes tema 10. elukuuni ei tehta karvaga midagi. Üldse mitte midagi. Seejärel hakkavad moodustuma patsid ja neid tuleb siis esimese aasta-poolteise jooksul üksteisest lahti tõmmata 4-5 korda aastas, hiljem piisab 3-4 korrast. Paras televiisori ees nokitsemise töö. Ajakulu täiskasvanud suure komondori puhul on siis 3-4 korda aastas kahekesi ligikaudu 2 tundi.
Pealtnäha sõbralik välimus peidab kartmatut kaitsjat
Komondor on väga vana koeratõug, kelle rändhõimud tõid Ungari aladele juba umbes 1000 aastat tagasi. Iidsetel aegadel oli komondori ülesanne valvata lambakarju kiskjate eest. Seda tööd on need koerad teinud sajandeid. Omal moel teevad nad seda ka praegu, ja isegi need komondorid, kes elavad tavalistes linnamajades, kus lambaid ei ole ja ei tule.
Komondor on täiesti kartmatu valvur, kes valvab igal hetkel, kogu aeg, ja kui lambaid ei ole, valvab ta omaniku perekonda, vara, autot, maja või isegi sõpru. Kui päeval on komondor tavaliselt vaikselt kusagil lamamas, kust tal on valvatavast territooriumist hea ülevaade, siis öösel patrullib ta korduvalt krundi piire, et märgata võimalikke sissetungijaid.
Kui lisaks silmas pidada seda, et komondor on aastasadu pidanud töötama iseseisvalt ja ise otsuseid vastu võtma ning meenutades Ungarist kuuldunud rahvalikku ütlust “kui kurjategija astub komondori territooriumile, siis aidaku teda Jumal, sest miski muu teda enam ei aidata ei saa”, oli selge, et selle koeratõu valimisel peame me kõvasti tööd tegema ja vaeva nägema, et kasvatada oma koerast sotsiaalne olend. Silmas tuleb pidada, et komondor on aastasadu töötanud mitte selleks, et ründajat eemale peletada, vaid selleks, et ründaja hävitada. Kui sissetungija või pererahva ohustaja on komondori jaoks “hunt”, siis komondor ei aja mitte hunti mitte karja juurest ära, vaid teeb selle kahjutuks. See on tema töö ja selleks on ta aretatud. Ka tema patsid pole mitte niisama, ilu pärast - komondori karvkate on tänu patsidele nagu soomusrüü, mis kaitseb koera tõhusalt hundi hammustuse eest.
Komondor saab väga hästi läbi kõigi oma pere liikmetega, olgu nendeks siis teised koerad, kassid, kanad või inimesed. Komondor on oma pere ning lähimate sõprade jaoks tõeline süle- ja kaisukoer. Oma pere lapsed on alati hoitud ja kaitstud, kuid ka siingi on ohud. Mitte mingil juhul ei tohi jätta komondori lastega omapäi, kui lastel on külalisi, keda koer pole varem näinud. Kui lastel tekib mänguhoos rüselusi, võib komondor jõuliselt sekkuda oma pere laste kaitseks. Vajadusel on komondor välkkiire. Sellisel juhul viige komondor ära, aga ärge teda ketti pange.
Koer, kes vajadusel otsustab ise
Kriitilises situatsioonis olev komondor ei oota abipaluvalt peremehe käsku, vaid otsustab ise. Lambakarja juures ei olnud neil mõnikord päevade kaupa inimest, kes oleks neid juhendanud ja seda tuleb komondori võtmisel kindlasti arvestada. Ka ei hoiata komondor pahategijat rünnakust ette — ajalooliselt oleks neil olnud rumal karja piiravaid kiskjaid rünnakust ette hoiatada ja nii nad seda ei teegi.
On teada juhtumeid, kus komondoriga jalutanud peremees on kukkunud ja murdnud jalaluu ning komondor ei lasknud kiirabitöötajaid omaniku juurde, sest olukorra kriitilisusest aru saanud, otsustas, et peremees ei ole teovõimeline ja võttis juhtimise enda peale. On teada juhtumeid, kui külaline on rabanud perenaise ootamatult tantsule, perenaine on tõrkunud ja see lugu ei lõppenud tantsuhimulise meesterahva jaoks just kenasti, sest kohal oli komondor. Väidetakse ka, et komondoril on erakordne võime ära tunda halbade kavatsustega inimesi ning hakata neid piirama, aga seda meie ei saa kinnitada, kuna me selliseid külla ei kutsu.
Sotsialiseerimine peaks algama maast madalast
Regulaarsed külalised on komondori jaoks samamoodi karja liikmed, tema “lambad”. Eriti oluline on komondori puhul tema sotsialiseerimine juba väga varajasest east. Näidake kutsikale kohe vähemalt paar korda kõiki inimesi, kes teil regulaarselt külas hakkavad käima. Lõkkeõhtu vanade heade sõpradega või istumine elutoas, kui komondor on kohal, ei tekita vähimaidki probleeme, kui koer on kõigi kohalviibivate “omade lammastega” tuttav. Me siiski soovitaksime inimestel, kes lähevad komondoriomanikele esimest korda külla, mitte väga hoogsalt peremeest õlale patsutada, tormakalt pererahvast embusesse haarata, lapsi hüpitama hakata või veel hullem, pererahva peale häält tõsta. Parem oleks ka tuppa korraks koeraga kahekesi jäädes mitte hakata asju ümber tõstma ja kapiuksi avama, kui te just toasviibiva komondori “lammas” juba ei ole.
Kõige eelneva valguses ei saa liiga palju rõhutada, et komondoriomanik peab olema autoriteetne inimene, kes kunagi koera ebaõiglaselt ei kohtle. Seetõttu soovitame me soojalt komondori mitte kunagi ketti panna ega asjatult karistada. Ja väga tõsiselt suhtuda tema sotsialiseerimisesse.
Komondor on väga jõuline ja tugev koer ning kontrollimatuks kasvanud komondori ohjata ei ole võimalik. Lõppude lõpuks on isase komondori turjakõrgus minimaalselt 70 cm ja kaal umbes 50-60 kilo või rohkemgi.
Komondore on maailmas vähe, isegi väga vähe, aga on väidetud, et Põhja-Ameerikas on komondor üks suhtarvuliselt enim varjupaikadesse loovutatud tõug, mistõttu algajale koeraomanikule ei tahaks komondori soovitada.
Eestist komondorikutsikaid ei leia
Osa eelnevalt kirjutatust on teadmine, mida oleme komondoride kõrval elades kogunud, teine osa aga juba esimese komondorikutsika võtmisele eelnevalt loetud raamatutarkus. Igatahes on nüüdseks meie peres kasvamas neljas komondor. Pärast kolme esimese komondori lahkumist lisandus perre kõigepealt Kesk-Aasia lambakoer ja siis muidugi ka uus komondor. Kõige esimese võtsimegi aastal 2003 Venemaalt, praegu saabunud kutsikas on päris Tšehhimaalt, kennelist Dolmar z Alkazaru.
Komondorikutsika leidmine ei ole lihtne. Eestist praegu komondorikutsikat ei leia: Kennelliidu registris on 8 tõukoera, kuid vaadates nende sünnidaatumit on ilmselt osad neist juba lahkunud. Peotäis komondore elab Soomes, rohkem aga muidugi Ungaris ja seda ümbritsevates riikides. Kutsika leidmiseks tuleb kokku võtta oma võõrkeelteoskus parimas vormis ja piinata interneti otsingumootoreid. Näiteks võib seda harudlast tõugu koera leida Saksamaal ja USAs. Nii võimsa tõu puhul soovitame süveneda koera tõutunnistusel toodud sugupuusse, et välistada liigset agressiivsust, võimalikke pärilikke terviseprobleeme või arutuid lähisuguluspaaritusi.
