Kui laps tahab koera: milline lemmik sobib lastega peresse?


Kui laps tahab koera: milline lemmik sobib lastega peresse?
Foto: Pixabay.com

Tjorvenil oli bernhardiin Pootsman. Mattil oli Lassie. Kolli, teadagi. Ja isegi Olle Svipp oli küll teadmata päritolu, aga vähemalt põlvekõrgune koer. Rääkimata pikast nimekirjast saksa kriminaalpolitseinikest, kelle truu sõber ja ustav abiline oli saksa lambakoer Rex.

Kui juttu tuleb koerast, siis meie kujutlustes on see enamasti suur. Kuid suurem osa meist ei ela Soolavaresel või kolme majaga külakeses. Meil on palju vähem ruumi ning bernhardiinid ja kollid lihtsalt ei kipu mitte kuidagi elutuppa diivanile ära mahtuma. 
Kas palun-palun-palun-tahan-koera lahenduseks võiks siis olla väikesed seltsikoerad? Koerad, kes on väiksed ja aretatud pakkuma seltsi?

Milline koer valida?

Väikesed koerad on küll kasvult väikesed, mahuvad ridiküligi, kuid siin on peidus väga palju agasid. Esiteks tuleb väikeste koerte ja kääbustõugude juures arvestada, et tegu on siiski elava ja oma iseloomuga isendiga, kes pole vaid karvane mänguasi, kellest tüdinedes saab ta riiulile tagasi panna.

Teiseks, seltsikoerad nagu näiteks pekingi paleekoer aretati seltsi pakkuma rahulikele täiskasvanutele, mitte aktiivsetele lastele. Ning kuigi mõned neist on kiired ja liikuvad, ei talu nad tegelikult näiteks väikelastega müramist. Nad võivad mänguhoos lihtsalt katki minna, sest neil on isegi väikeste lastega kaalukategoorias tuntav vahe.

Pikkade siidiste karvadega puhvis kasukas vajab palju hoolt ning erinevalt tänapäeval tööl käivatest inimestest oli Hiina keisri õukonnas küllalt aega loomakest nii pesta, silitada kui kammida, et koer võrratult kaunis välja näeks.

Seotud lood:

Prantsuse buldogidega, kes on aretatud võitluskoertest seltsikoerteks pole lugu palju parem. Kuigi mõnusalt nösuninaline kutsu võib joosta ja mängida tunde, pole ta siiski koer lastele. Kogemata peale astudes võib tõsise trauma saada temagi.

Väikeste töökoertega pole lugu parem. Jack Russelli, šoti ja teised minimõõtu terjerid on aretatud töökoerteks. Roti- , mägra- ja rebasejahikoerteks. Isegi minikolliks kutsutud sheltie on tegelikult oma loomu poolest karjakoer. Nad on aktiivsed, kohati ka isepäised ja jonnakad. Vajavad samuti karvahooldust, küünte lõikamist ja peale poriste ilmadega tehtud õueringi järelkoristust. Võib-olla küll pisut vähem kui leonberger, aga ikkagi.

Koer on vastutus

Laps, kes ei saa ise esikusse kummikuid ritta pandud, meelde tuletamata hambaid pestud ning unustab 10+ paari kindaid lasteaeda või järjekindlalt kõik pliiatsid kooli, ei ole piisavalt vastutustundlik, et saada päris oma koer. Koer on eelkõige vastutus. Meie riigi seaduste kohaselt vastutab koera eest täiskasvanu.

Otsuse võtta koer oma pere liikmeks tehku ikkagi täiskasvanu, sest ükskõik kui palju laps ka lunib, nurub ja nuiab võib koera 15-aastase eluea jooksul juhtuda, et väikesest lapsekutsust kasvab suureks saades täiesti ema-isa koer.

Kui aga ema-isa on otsustanud perre koera võtta, siis on küll tõesti vähe tõuge, mida soovitada ei julgeks. Enamus koeri sobib lastega peresse, sest tänapäevane aretussuund on muutunud perekoera kesksemaks. Koeratõu valiku eeltöö teinud täiskasvanul jääb üle vaid mõni kasvataja välja valida ning minna kutsikajuttu tegema. Ainuke valik ei pruugi enam ilmtingimata olla klassikaliseks lastesõbraks peetud kuldne retriiver, sest kui vanemad on otsustanud lemmiklooma pidamist tõsiselt võtta ning koeraga tegelemist ainult laste hobiks ei jäta, siis leiab iseloomult pere- ja lastesõbraks sobiva kutsika kõikide tõugude hulgast. Sealhulgas seltsikoerte hulgast. Tõenäoliselt saab perekoeraga ikkagi näitustel ja võistlustel käia kui see osa koerandusmaailmast perele oluliseks peaks saama. Võistlusel „Laps ja koer“, millest saab tihti alguse lapse tõsisem koeraharrastus, on osaletud väga paljude erinevate tõukoertega, kuid kõigil neil lastel on oma koeraharrastusega tegeldes siiski ka vanemad, kes kõigil tegelastel silma peal hoiavad.

Varjupaigaloom on ettearvamatu

Aga miks mittte väikesed varjupaigakrantsid? Las teadmata iseloomu ja suuruse juhusliku loodusliku valikuga ning tihti ka teadmata kutsika- ja nooruspõlvega koerad jääda siiski neile suure südamega inimestele, kes ei võta oma esimest koera, kelle jõud ja mõistus käib üle kõigist ettetulevatest probleemidest ning kel pole väikseid, tihti sama ettearvamatuks osutuvaid lapsi.

Tõukoerte puhul on nii iseloom kui välimus ettearvatavamad, sest nende loomade vanemad ja nende välimus ning iseloom on teada. Turuväravast käekotikoeraks müüdud kutsikast võib aastaga maksikoer Fik kasvada. Ainult, et lisaks ootamatule välimusele ei pruugi selle looma iseloom sugugi sama südantsoojendav olla kui multifilmis.