Kui lapsevanem võtab koera
Jah – just nii see ongi. Rääkides lapsele koera võtmisest, kõneleb lapsevanem tegelikult sellest, kuidas ta võtab lapsega perre koera. Endale, mitte lapsele. Sest lapsed kasvavad, nende huvid üldjuhul muutuvad ning eelnevast tulenevalt peaks koera valikul lähtuma eelkõige sellest, kas ja kui palju on just lapsevanemal aega, võimalust, huvi ja tahtmist koeraga tegeleda. Peres kasvavad lapsed peavad kindlasti võtma osa koera eest hoolitsemisest ja tema koolitamisest, kuid põhiraskus ning kogu vastutus lasub siiski lapsevanematel.
Filmid mõjutavad koera valimist
Kõige tavalisem viga, mida koera valimisel tehakse, on lähtumine populaarses filmis või raamatus kujutatud koerast. Kes meist ei mäletaks kolli-uputust pärast „Lassie tuleb ikka koju” raamatut/filmi, bernhardiinide paljusust pärast „Beethovenit” ja Jack Russelli terjeri (laadsete) koerte uputust pärast filmi „Mask”. Saksa lambakoerad ja „komissar Rex/Muhtar/Rintintin” on juba klassikaline kombinatsioon. Unustatakse, et filmides osalevaid koeri treenitakse eelnevalt aastaid ning nende treeneriteks on üldjuhul oma ala tipptegijad. Nii tababki koeravõtjat ebameeldiv üllatus, et väike „komissar Rex” lõhub ja närib ning ei olegi sünnipäraselt oma kuulsa hõimlase moodi tark, „Lassie” pissib tuppa, „Beethoven” kaevab üles roosipeenrad ja pühib mokki kuivava pesu vastu ning „väike valge nunnu koer” tormab ringi ja klähvib...
Kuidas eelkirjeldatud viga vältida? Mida pidada silmas võttes koera perre, kus juba on kasvamas laps või lapsed? Eelkõige lapsevanema ajavaru ja pere elustiili. Rahvusvaheline Künoloogiline Föderatsioon (FCI), mille täisliige on ka Eesti Kennelliit, on kõik enda poolt tunnustatud tõud jaganud kümnesse erinevasse rühma. Rühmakuuluvuse aluseks on eesmärk, milleks vastav tõug aretati. Iga tõu kohta on koostatud standard, mis lisaks koera välimusele (suurus, karvatüüp, keha- ja peakuju, värv) annab lühikese ülevaate ka koera iseloomust. Seega peaks koera valimist alustama perekondlikust arutelust, milliseid ootusi tulevasele neljajalgsele pereliikmele esitatakse ning kõrvutama neid teie perele meeldiva tõu standardiga. Seda nii välimuse kui ka iseloomu osas. Istuge koos perega maha ning pange täpselt kirja, mis on teie pere jaoks koera suuruse, aktiivsuse, karvahoolduse ja koolitusvajaduse ülem- ja alampiir.
Kaalu aja- ja rahakulu
Tõugude, mis on aretatud teenistuskoerteks (näiteks saksa lambakoer, dobermann, saksa bokser), puhul tuleks meeles pidada, et nad vajavad kindlasti lisaks kutsikakoolis käimisele ka päriskoolitamist (kuulekuskoolitus, võimalusel lisaks ka jälje- ja/või kaitsekoolitus). Õnneks on Eesti kõigis regioonides olemas atesteeritud koolitajad, kuid pere peab aru pidama, kas jagub ka aega – miinimum paar tundi paar korda nädalas, maksimum... elu jäljepõllul ning varrukaplatsil. Kui perele selline elustiil sobib (ja nii mõnelegi sobib), siis – miks mitte. Tuleb muidugi mainida, et koolitamine nõuab lisaks ajale ka raha (treeneritasud, varustus).
Pikakarvaliste koerte puhul (näiteks afganistani hurt, lhasa apso, puudel) peaks arvestama karvahooldusele kuluvat aega – nii mõnegi tõu kaunina hoidmiseks tuleb arvestada paaritunnise pesu- ning kuivatusprotseduuriga igal nädalal. Tõsi – vastavat teenust osutavad ka lemmikloomasalongid, kus professionaalsed koerajuuksurid pere neljajalgse soengu sonksu seavad. Salongide teenuste kasutamine ei ole mõistetavatel põhjustel (hooldusvahendid, šampoonid, palsamid jm) loomulikult odav. Jahikoeraks aretatud tõud (näiteks laikad, hagijad, retriiverid, taksid, osad terjeritõud) on enamasti aktiivsed, pigem dominantsed ning sageli häälekad. Ka võiksid nii mõnedki neist olla koolitajateks aedade ümberkujundamise meistriklassides (kraavid, augud, „pügatud” puud).
Kindlasti kuulevad koeravõtjad soovitust võtta (väikeste) lastega peresse kääbustõugu koer – et väike, nunnu ja lapsele tore mängukaaslane. Taolise soovituse andjad unustavad aga, et väikesest kasvust hoolimata on tegemist täiesti tavalise koeraga, kellel hambad suus ning kelle suur ego muudab nad väntsutama kippuvate laste suhtes oluliselt vähemtolerantseks, kui mõne suuremakasvulisema suguvenna.
Lühidalt – enne peresse koera soetamist mõelge pikalt ja siis veel natuke. Lisades klassikalisele soovitusele: „Võtke koer vaid siis, kui tunnete, et te enam hetkegi ilma koerata elada ei saa” veel klausli: „...ning teil on temaga kooseluks piisavalt aega ja raha”. Siis on ka elu ilus – koer koolitatud ja hooldatud, lastel võimalik harjuda teise elusolendi eest hoolitsema ja vastutama ning peremehel ja perenaisel särasilmne sõber õhtul (töö)stressi maandamas.
Ilusat kooselu!
