Lotte jõudis meie juurde Tallinnasse Saaremaalt Anglast umbes kahe kuu vanusena. Tema varane lapsepõlv oli päikeseline ja roosiline, kuivõrd Lotte sai pisikesest peale nautida rohul peesitamist ja ringijooksmist koos oma nelja õeraasu ja samaealise saiavärvi kassipojaga. 

Lotte on pärit rohkearvulise kutsikatega loomaperest ning seetõttu pidi ta juba titest peale enda eest ise seisma. Varasemates lugudes kirjeldasime seda, kuidas Lotte oli agar nõudma emapiima ning suuremaks saades püüdis õdede eest kaussi pandud toidu kibekiirelt ära süüa ega tundnud end seepärast sugugi halvasti, sest mine tea, millal kauss parematest paladest uuesti täis laotakse. Ka pererahvale näis, et sellest pesakonna vilkaimas ja taibukamas koerahakatises ei tekitanud toidu äranapsamine või isegi pesakarbist plehku pistmine mingit probleemi ega süümepiinu. 

Meie jaoks oli iseseisva koera saamine muidugi rõõmus ja samaaegselt pisut muret tekitav uudis. Ühest küljest on ju hea, et koer iseendaga toime tuleb ja enda eest ise seista oskab. Teisalt, kui see pisut röövlitempudele kalduv koerapreili võib ühel hetkel hakata häält tõstma ja enda eksitentsiaalsust valjult eksponeerima, siis see võib osutuda meile parajaks pähkliks ja peavaluks. 

Seetõttu võtsime nõuks, et seisame juba varakult selle eest, et koer tunneks end pereliikmena, kuid tal tuleb arvestada eelkõige teiste „karjaliikmetega“. Kerge öelda, kuid kutsika puhul väga raske teha. Püstitatud eesmärkide kohaselt keelasime Lotte erikohtlemise niipalju, kui üks imearmas kutsikas seda võimaldab. Selleks, et plaan õnnestuks, tuli tagada tema igapäevane suhtlemine teiste koerte ja erinevate inimestega kodus, tänaval ja mujalgi. 

Esimesed tutvumised liigikaaslastega 

Alustasime Lotte tutvustamist lähimate sõprade koertest. Juba esimesel hommikul, kui Lotte meie juures ärkas, kohtus ta eaka taksidaami Kimmyga. Tavapärast oli Kimmy üsna paljunõudlik ja andis sageli oma liigikaaslastele varakult märku, et tema juures ei maksa tüli norida. Jahikoera refleksid, mis teha! 

Esimesel kohtumisel aga paistis, et Lotte oleks täiesti vabalt võinud olla Kimmy enda kutsikas, kuna Kimmy kohtles pisikest veidi erilisemalt ja aitas teise isegi „puhtaks pesta“ või oli see siis pigem märgistamisena mõeldud, kes teab. Samamoodi hästi läksid Lottel järgmised kohtumised praegu parima sõbranna prantsuse buldogi Berta ja retriiveri Lolaga. 

Esimene kohtumine isase loomaga aga oli üsnagi tagasihoidlik, kuivõrd kutsikas ei avaldanud vanale loomale Mikule just eriti suurt muljet. Pigem näis, et Miku ei soovinud Lottega väga palju tegemist teha. Seda enam, et kogu tähelepanu sai tema asemel nüüd Lotte. Ilmselgelt tuli pererahval vanahärrat rohkem paitada ja lohutada, kuna loom ei andnud alternatiivideks võimalust ja keksis igal võimalikul viisil inimeste ja Lotte vahel.

Seega esimesed kohtumised liigikaaslastega sujusid vähemalt meie arvates väga hästi. Ka juhuslikud kokkupuuted vanemate asukatega tänaval möödusid hästi, sest kutsikas võeti üsna kiirelt ja sõbralikult omaks. Tervitused ja nuuskimised olid täiesti tavalised ning möödusid vahel viisaka nuhutamise või äreva mänguhooga. 

Värskete koeraomanikena aga oli ka meil õppimisruumi, sest selgus, et paljud koerad ei tajunud koheselt Lotte vanust ja väiksust. Aja möödudes juhtus vahel isegi nii, et mõnigi ''täkk'' asus üsna agaralt end tutvustama, et pikema sissejuhatuseta edasi anda oma tõutunnuseid. Nende loomade peremehed olid hädas oma loomade rahustamisega, sest ega Lotte taibanud muud, kui püüda edasi mängida. 

Eks mõlema looma pettumus oli üsna suur, kui (eel)mängust asja ei saanud. Ka vanemad ja üsna hellitatud ning klantsitud emasloomad või tõu poolest karmid võitluskoerad ei olnud alati kõige sõbralikumad. Üldiselt andsid need koerad teisel pool teed ise märku, et tasub eemale hoida või tegid seda nende eest peremehed vahetades kibekiirelt tee serva. 

Senine ainuke negatiivne kogemus on meil naabermaja bokseriga, kes reageeris ootamatult nii Lotte kui peremeeste jaoks üle ja paljastas oma kihvad kiiremini kui õhtuvalgus neilt tagasi peegeldus. Õnneks reageeris ka hirmunud Lotte kiiresti ja pistis koledaimal häälel röökima ning kõigest sellest üllatununa tõmbasin kaitserefleksina Lotte rihmapidi endale õla peale (kiitus sellele targale, kes koerte jaoks traksid tegi, väike Lotte ei oleks kaelarihmast tõmbamist ilmselt vigastusteta üle elanud). Oleme selle koeraga ka hiljem kohtunud, kuid paistab, et viisakusi vahetavad pigem peremehed kui koerad.

Kohutumised inimestega 

Edasi oli järg inimestega kohtumise käes. Olime koertega kohtumisest juba pisut õppinud, et vastutulijat tasus teavitada ja ära nimetada, et Lotte näol oli tegemist ikka veel apla kutsikaga. Lotte oli meil tõesti väga agar ja alati valmis saba liputama ning pai saama, kuid sellest hoolimata oli näiteks ka vastupidiseid situatsioone, kus Lotte oli see vaenulikum pool. 

Vahel kohtasime lapsi, kes ka Lotte puhul viisakalt öeldes karjuma pistsid. Eks siis oligi meie ülesanne selgeks teha, et kohtujad on ühed lapsed mõlemad ning vajavad rahumeelset ja hellitavat kohtlemist, lubades alguses vaikselt nuusutada ning alles seejärel võib tasapisi paitama hakata. Selleks ajaks omandas Lotte ka uue käskluse „oota“, mis tähendas seda, et tuli jääda seisma ja istuma. Just selliste juhtumite tarbeks on alati vaja kaasas kanda ka maiuseid, mida loomale hea käitumise eest saab anda.

Järeldusena võib öelda, et loomade kohtumisel on siiski oma etikett ja peremeestel on selle täitmisel väga oluline roll. Koertel tuleb lasta rahumeelselt nuusutada ning üksteise ümber ringe teha. Ja ärgem unustagem, et inimeste viisakus siin ei kehti – loomadel tuleb lasta tutvuda nende jaoks tähtsate ja eelkõige just tagumiste kehaosadega. 

Tutvumise järel alustavad hakkajamad koerad mängulekutsumist üsna ruttu, kummardades ja vahel isegi haugatades ning alustades kiiret eest jooksmist või kummargile laskumist. Peremeestel tasub siis säilitada kaine meel ning samal ajal küsida teineteiselt koera vanuse, soo ja iseloomuomaduste kohta. Selliselt tunnetavad ka koerad, eesotsas just kaitsmisele orienteeritud loomad, et peremees ei ole ohus ja võib rahulikult oma liigikaaslasega tutvust teha.

Muide, uued kohtumised on esialgu üsna suureks väljakutseks ka uuele loomaomanikule, sest tunnistame ausalt, koerte nimed ja peremeeste näod ei ole alati parim kombinatsioon, mida esmakohtumise järel meelde jätta, kui samaaegselt tuleb jälgida oma koera, teda tasapisi vaigistada ning vajadusel tagada ka tema ohutus. Aga eks mitmendat korda kohtudes hakkavad meelde jääma nii nimed kui näod ning nii mõnestki juhututtavast võib saada andnud fänn. Nimelt Lottel on päris mitu koera, kellega võiks tänaval jalutades igal ajal kohtuda ja ilma pikema sissejuhatuseta mängima hakata. Nende seas on üks pikakarvaline punakaspruun taks, valge iiri setter, ülikarvane neufoundlandi tõugu maakast sugulane ja pisut isepäine valge šoti terjer, oma parimatest sõbrannadest Bertast, Lolast ja Kimmyst rääkimata.